Noomitus

Kassid armastavad korrastatud maailma ja rituaale. Nad on õnnelikud kui kõik kulgeb määratud rada ja nende suurimaks seikluseks on magada huvitavates kohtades. Veidi suuremad muutused päevakavas ajavad neid lausa närvi. Eile peale tööd sahmisin jõuluasjadega, pakkisin oma "kohvrit" ja olin sigaasjalik. Selle asemel, et teleka ette "õhtale minna" nagu tavaliselt. Mis toimub?!? Kus ta läheb? Kogu selle aja jälgis mind kaks ümmargust silmapaari, vahepeal kaklesid nad paremate vaatekohtade pärast ja jõllasid siis edasi. Tundsin ennast tõelise superstaarina. Nii palju tähelepanu.:)
Õhtul läksime välja ega ei pannud tähele, et Härra Tibu jäi esikusse kinni.
Koju tulles oli jama majas.:)
Oi, ta sõimas. Juba trepil kuulsime teda. Nördimusest pakatav hääleke kordas jõuliselt muudkui MÄU, MÄU, MÄU ja see oli seda enam mõjuv, et Härra Tibu on vaikiv kass ja tavaliselt üldse eriti sõna ei võta. Oi, küll eile oli juttu! Kobisime häbistatult tuppa, ta tänitas meil kannul nagu kombluspolitsei. Saalis edasi tagasi ja muudkui õiendas. Mis tähendab, minnakse õhtul SIUKSE külmaga KOLMEKS TUNNIKS välja! Kas KODUS ei ole midagi teha, KASSIGA MÄNGIDA näiteks, või! Aga neil on vaja minna kuskile! HA! Ja MINU jätsite esikusse kinni. Ma näugusin kuni hääl ära läks, FAKK, ma ütlen!...ja näljane olen ma ka!" Härra Tibu tormas toidukausi juurde, kugistas natuke ja sõimas edasi. Pärast jäi ta vait, aga virvendas kiuslikult teleka ees ja ajas kamina pealt asju maha. Sellest loo moraal, et olgu mis on, aga oma kassi sa nöökida ei tohi.:)