Tegin aias lumeinventuuri - põlegi teist õieti! Vaevu katab mõnes kohas. Peab lausa minema ja strateegilistele kohtadele lund peale kuhjama. Eesti keeles võiks sellise lume nimetus ehk olla "lumepihu". See on peenike, teraline ja pugenud tuisuga ka kõige võimatumatest pragudest sisse. Talvekatteks mitte just kõige sobivam, aga kui paremat võtta pole, siis käib kah.
Päikest pole kaua aega näinud, vähemasti on seoses lume mahatulekuga valgust veidi rohkem ja hallid pilved on asendunud helehallidega. Üks vesi puha.
Talveaias on hooaeg alanud - tumeroosa midikuuking ja dendrobium nobile avasid esimesed õied. Dendrobium hullutab oma vaevalttajutava kommilõhnaga, käin iga natukese aja tagant nuusutamas. Lõhnavad lilled on võrratud!:)
Eile oli vastloodud Saku Mandoliiniorkestril esimene etteaste (5 lugu). Enne esinemist mängiti näpud soojaks ja siis otse proovisaalist mindi. Pole midagi öelda, hea pikk aplaus võtab ka vanad lavakalad tükiks ajaks muhelema.:)
Minul on kohtumine "Vareste pidusöögiga". Tinglikult võiks nimetada selle osa "Mis toimub kogu maal enne ja pärast lahinguid." ja kirjeldavas mõttes on see üks huvitavamaid. Varem on kirjanik pikalt ja põhjalikult peatunud Talitundrul, Kuningalinnas, Müüril ja rändrahva radadel, nüüd antakse aimu ka sellest mis toimub mujal.
Raamatukogu saak polnud seekord suurem asi, kuid eelmisest satsist jäi maha Doris Lessingu ulmekas (see kõlab küll umbes nagu Hemingway ulmekas:). Ma mõtlen, et kui klassikud midagi teevad, siis teevad nad seda tavaliselt hästi. Pole kahtluse kübetki.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Meil särab varahommikust peale nii ere päike, et silmigi ei saa lahti hoida
ReplyDeleteNujaa, seal see päike siis oligi.:)
ReplyDelete