Tuisune varahommik

Õhus lendab vihinal peenikest lumepihu, paiskub vastu vastu akent, kriipab klaasi. Toas on hea soe. Kriban kohvikruusi kõrvale blogi ja ootan millal valgeks läheb. Minu nurritron asus täna äratusmissioonile veerand kuus. See käib umbes nii, et kui ametlik äratuskell ei mängi, siis kukub soe sabaga tellis kell 5:05 jalutsist maha, tuiutab natuke juhmilt pimedusse, haigutab pikalt (knrrkräääuuuh!) ja seab kohmaka sammu köögi poole. Kassikauss on tühi MÄUGHT!!! Nüüd juba täiesti ärganud Härra Tibu tilpab poole energilisemalt tuppa tagasi ja kratsib kuraasi tõstmiseks põrandapatja (Ma olen isane ja näljane ja metsik ning neil ei ole mingit õigust edasi magada kui mina olen üleval!). Peale vapruse ammutamist hüppab ta osavalt üle peremehe ja hakkab mulle pimedas otsa jõllitama. Nagu alati, on loom suures kiusuhimus unustanud, et meist on aja jooksul saanud vägagi vilunud väljaviskajad ja härra Tibu saab kohe õue, vaatamata sellele kas väljas sajab lund, rahet või päkapikke. Tema tahaks muidugi enne konservi ja siis EHK õue, aga paraku need asjad nii ei käi. Klapperjaht väledalt kööki lidunud Härra Tibule lõpeb edukalt. Lamendi käigus sattub kogemata õue ka Proua Muri, aga sellest pole midagi. Kümme minutit karvavärskendust mõjub igale kasuka omanikule toniseerivalt ja selle ajaga peaks jõudma ka kuuri all ära käia. Minu uni on muidugi läinud. Loen islandi krimka lõpuni. Ei midagi erilist, peale huvitava etnograafilise tausta ja veidi Kurt Wallanderi meenutava kargevõitu kirjapidi. Nonii, ikka veel pime...hakka või piparkooke küpsetama...