Selline ilus laupäev.:)

On ikka hea tunne küll.:)
Armastuse Festivali viimane bänd astus lavale peale kahteteist.
Laulu, mürtsu, tralli, muusikat jätkus noortel veel varaste hommikutundideni, kuid seesinane värske ämm korjas millalgi peale ühte öösel pulmamelu varjus kokku oma regaalid ja uue särava paguni, ning hiilis tasakesi vanade saarepuude alla püstitatud telgi poole. Unemati oli nii kurjalt pinda hakanud käima, et palju see vanainimene ikka jaksab...isegi kohv enam ei aidanud. Kolks!
Selja taga oli palju kauneid muljeid, uusi kohtumisi ja pikk ilus pulm, mõni mõis, et see ämm siis niimoodi unemaale ära kukkus.
Hommik algas linnulaulusidinaga. Suurte pargipuude all oli nagu kontsertsaal. Lugematud väikesed kõrid esitasid oode kaunile hommikule, päiksele, elule...
Kondasin inimtühjas mõisapargis nagu varahommikune vaim ja mõtlesin, et mis oleks kui ajaks õige Lapse ka üles. Aga kuna Laps on tuntud kauamagaja, siis ei paistnud see kuigi hea mõte olevat.
Kui olin veel tunnikese linnulaulu kuulanud, läbi uurinud mõisa renoveerimisest üle jäänud kivikangru, tuvastanud mis taimestik kasvab pargipuude all ja hoonekompleksi arhitektuuripärleid ka üle imetlenud,  juhtus ime. Selgus, et ma polegi enam mõisapargi ainus kummitus. Haagissuvilas ööbinud noored sugulased astusid ka üksaaval hommikusse ja varsti levis puude all head kohvilõhna. Ratastel suvemaja sisemusest võluti välja isegi pisike laud ja aiatoolid, aurav puder ning kõik see koos hea seltskonna, päikesepaiste ja linnulauluga hakkas meenutama paradiisi...

 Päeva teine pool möödus ratastel. Ikka lõuna poole, kus on Tartumaa...
Olime Mildaga saanud kutse tulla Iirisepeole ja see on midagi niisugust, millele pole ühelgi korralikul aiahoolikul võimalik ära öelda.:)
Ohjah. Fotod olid edasi andnud paljugi, kuid mitte ealeski ei saa pildile püüda kõiki neid värve, volange, sädelusi, varje ja värelusi, mida pakub silmast silma kohtumine kõigi nende imekaunitega...nojah ja ega täitsa tavalisi iiriseid selles imede aias vist üldse polnudki. Ja kogu aiakompositsioon võrratu tasakaalu ja ilumeelega kokku panduna võttis ka üsna sõnatuks.
Aednik on oma aias tegelikult natuke nagu jumal. Mida tema mõtleb, see saab teoks. Ta mõtleb, siia saagu tee...ja tee saab. Siia tulgu jõgi...ning siniste siberi iiriste ja pseudatade voogamisest saab jõgi. Ning kui kulissideks on sellised maalilised vooreveered ja säärane kaugvaade alla orgu, siis...nojah, tõesti jääb vahepeal sõnadest kirjeldamiseks puudu.
Eeskujud on eluvajalikud.
Muidugi ei ole ühel või teisel põhjusel võimalik alati saavutada just selliseid tulemusi, kuid vähemalt on nähtud midagi, mille poole püüelda.
Tänud Muhedikuperele ilusa õhtupooliku eest nende imekaunis aias.:)