Vahepeal

Vahepeal on olnud sitaks palju...kõike...võibolla tõstaksin muude seikade hulgast tagasihoidlikult esile musta laugu õitselepuhkemise, kuivõrd võib olla üks ilulill nõnda vastuoluline - nimelt ei torka selle võrdlemisi valge õie visuaalsel vaatlusel silma mitte midagi musta (võibolla on see sibul...või on kasutusviisid...hmh...tumedad) ning ta lõhnab täiesti absurdselt magusasti...mürr-kaneel-sireli järele (!).
Aias on endiselt oivaline, kõik õitseb, lõhnab ja varahommikused kohvihetked verandal on ruigamistväärt mõnusad.
Vahepeal on iirised ära õitsenud. Kuna osad iirised olid kuni õiteni veidi anonüümsed, siis selgus alles õitsemise ajal, et kolm sorti oli topelt ja täna läksid nad uude koju, sest ega ruumi pole raisata.
Aia seisukohast võttes on kõik lausa oivaline.
Kevadel tulnud inglise taimed tunnevad ennast ülimalt koduselt ja pisike `Innisfree`hakkab õienuppe pongestama. Eks see valel ajal valede liigutuste tegemine ajas miskit elutsüklite osakonnas segamini. Sama lugu on ka märtsis poest ostetud belarina priimulate ja kõrge priimulaga. Viimane on juba kuu aega täies ilus õilmitsenud.
Kaugelt toodud kaelus-vaigulill kaotas esimese kahe nädalaga küll alumised lehed, kuid rohkem enam ei noruta. Lumivalge kaunis murtudsüda hakkas uuesti õitsema, küll on ikka üks ilus asi.:)
Viimaks ometi leidsid ka viimased üleliigsed taimed endale uue kodu ja ma saan rõõmsalt edasi asjatada.
Vahepeal on antud palju head vihmaga tembitud sooja suve. Kui õnnistatakse, siis ka tuleb. Eilse päeva lõpetasime mee- ja metsmaasikaorgiaga.
Vahepeal kolis meile Punane Karmoska ja neil tekkis kohe tuline suhe Vana Bajaaniga, alatasa muudkui üksteise otsas ja kõrvuti, ega see head ei tähenda...