Juba eelmisel nädalal hakkas jamaks kiskuma. Tassisin mis ma tassisin nende kastekannudega, aga lõõtsuvad tuuled ja päike kuivatasid rohkem kui vaja oleks olnud. Avamaal juba kasvama hakanud pistoksad läksid hingusele, kõrvikud kolletasid ja suur kõrge priimula puhmik hakkas ära kuivama. Kuna midagi kaotada polnud, siis jagasin priimula seitsmeks ja istutasin poolvarju. Peale seda on nüüd seitse hinge vaakuvat priimulat, kes kastmisest hoolimata kasvamise vastu vähe huvi tunnevad. Igal õhtul kümme kastekannu. Ja nii mitu nädalat juba. Lõpuks saabus lahendus. Eile öösel kasteti kogu aed mõnusalt sügavuti ära ja tünnid pandi ka täis. Lihtsalt. Kurk veranda kõrval lausa võpatas uuesti kasvama ning moduleeris hommikuks kaks uut lehte ja kolmanda õie. Kui see nüüd (vihm ja kasvuisu jne) peaks jätkuma, siis ma olen näinud kui suure ala üks kurk suudab ära anastada...kui ta pole ilukõrvits, kes veel suuremaks kasvab :)
Vihm teeb imet. Juba esimene sadu andis kõigile rohelistele elu mõtte uuesti tagasi ja kasvumaraton jätkus.
Ka toas on tunda eluslooduse hõngu.
Eile õhtul kuulsin tagatoas, et üks mesilane on akna peal hädas. Läksin teda õue aitama, kuid mesilast eikuskil. Mõne aja pärast sama lugu. Ikka mesilast pole. Lõpuks taipasin üles kardinapuude kanti vaadata ja seal kohtus mu pilk igavese juraka ämbliku pilguga, kes parajasti mesilast paremini sisse mässis ja üle pambu mulle külmalt otsa vahtis. Tal olid pikad triibulised jalad, matsakas beez taguots ja kunstipärane rist seljale tätoveeritud. Eile jätsin ma ta rahule, kuid ühe korra kohtume kindlasti veel. Siis kui ta õue elama kolib.
Samas tekkis mitu vaikset küsimust, et kuidas ta üldse sisse sai ja ega neid rohkem ei ole. Tegin ka selle kohe kindlaks, et majas on siiski ainult üks isend. Mitte et ma neid kardaks või...aga pelgalt kujutelm, millise mahlase popsu võib see putukas maha kukkudes teha...või laest juustesse langeda...või mõnel tumedal tunnil ööliblikaid jahtides üle näo galopeerida, kutsub esile ägedad ämblikutõrke sümptomid...wõdish!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Sa oleksid suutnud pistoksad päästa, kui oleksid neile andnud korraliku sahmaka vett ja neile siis kilekotid pähe tõmmanud ja seejärel paar kuuseoksakest varjuks pakkunud. Kilekottide all tekib kondensvesi, mis oleks Su lapsukesi hinges hoidnud.
ReplyDeleteTaevavett oleme me ilmselt teist siiani hulga rohkem saanud, sest meil ei kõrbe midagi, aga ometi on eile alanud sadu aiale hoopis teise näo pähe maalinud.
A kas Sa seda ka tead, mis tunne on, kui vaikselt arvuti taga istudes korraga rohutirts pähe hüppab :D
Ic.:) Kujutan ette, et ergutav.:) Jah, lootus pole päris veel kadunud, näis, et üks on veidi juurdunud, tema ehk ajab uue võsu.
Delete