Sunday, July 14, 2013

Esimesed rohutirtsud.

Viali priimula.
Landini
Milda aia huvitavat värvi liilia
Kaderohi, üks viimaseid pärle Kristiine Aiandist.
Detail Vaatest.
Iskra
Õrna roosilõhnaga vitaalne oranz
Sama tubli kollane, kuid tema ei lõhna.
Taivi aia pooltoonis liilia.
"Tihnik"
Tömp-punanupu esimene õis
Niidu priimula pikalt mossitanud taim võttis kasvuhoo üles.

Rohutirtsud hakkavad laulma millalgi juulis, kuid kunagi pole õnnestunud neid esimesi poognatõmbeid teadlikult märgata,  et millal siis. Ühtäkki on kogu ilm lakkamatut saagimist täis ja klaarõunad puu otsas valmis. Selle suve esimesi arglikke sirtsusirinaid kuulsin viimasel rattasõidul tee ääres ja kuupäev oli 10. juuli. Vara küll. Üsna vara alustavad nad. Mis need tirtsud teevad siis? Midagi ei tee, lihtsalt selline poognaline meeldetuletus, et kas küttepuud on ikka varutud ja ega see talv enam niiväga kaugel ka pole...Minu jaoks on nad esimene märk vaikselt idanema hakanud sügisest - suve kasvamise ja edenemise aeg on ümber, päevad lähevad lühemaks, tirtsud hakkavad laulma...aga ma mõtlen sellele homme, sest praegu on veel nii ilus.
Aia kõige vanemas osas võib jätkuvalt täheldada juba midagi vaate taolist ja oma osa selles on kindlasti ka kahel suhteliselt vihmarikkal suvel. Püsikud on üksteise vastu kasvanud ja seisavad nagu värviliselt liigendatud ebakorrapärane kuhil, sinna vahele rohijal enam asja ei ole. Selliseks täiskasvamiseks kulub ei rohkem ega vähem kui neli-viis suve.
Lühemate vahelt tuleb endiselt rohida ja vaade pole ka paigas, kuid mis see aed ikka muud on kui üks lõputu areng. Tänagi tõstsin aiaelanikke ümber. Heledalehelised helmikpöörised läksid natuke varjulisema koha peale, sest lakkamatu päikselõõsk on viimasel ajal hakanud nende lehti kõrvetama.
Kõige värskemad tulnukad - mannavahuroosa astilbe ja tema kräsusõieline tumedam liigikaaslane said vaates oma kindla koha. Tühjadesse helmikpööriste kohtadesse peaks ka midagi päikselembesemat istutama.
Oma aias on see ümberistutamine kuidagi väga lihtne - võtad taime suure mullaga labida peale, sobitad uude kohta, nädal aega lisakastmist ja ta on lopsakam kui enne üldse oligi.
Liiliad õitsevad METSIKULT. Ikka veel ei ole kõik lahti. Trompetid ootavad oma aega, kuid need kes avanenud, võistlevad üksteisega värvide külluse poolest. Vanad head valge, kollane ja roosilõhnaline roosa, must Landini,  kirju `Kentucy`, valge `Nepal`, kaks huvitava pooltooniga liiliat Milda ja Taivi kuningriikidest ning Heleni kirsikarva punane. Tõesti kirss mis kirss.:)
Lepiku-Mardi võrratu `Trebbione` tegi ka eile õiekroonid lahti. Üks ilusamaid kollaseid, ainult veidi noor veel. Täies ilus võib teda näha alles järgmisel suvel.
Kristiine liiliakastist pärinev valge gigant ei ole veel õisi avanud, mu uudishimu on väga-väga suur. 
Zigadenus osutus väga võluvaks roheliseõieliseks tegelaseks, kujutan ette kui teda oleks juba lai puhmik, Aeda tuli uus floks. `Helmi Puur`mul juba on, teisega läks umbes samamoodi...sul pole üldse flokse!? Mismõttes! No `Tenor`peaks ikka inimesel aias olema.:) Nüüd on mul siis oma `Tenor` ja mingil juhul enam ei loobuks, ta õitseb praegu imekaunilt ning on oma aianurga ainuke värvilaik. Sellegipoolest...hoian kramplikult pikivahet, aed on nii väike, kuhu ma kõik need floksid paneks kui ma peaks floksivaimustusse langema.:) Kahest on küllalt, ok `Orange Perfection` ja kaks laigulist on ka, aga laigulised oleks lausa nagu hoopis teine liik oma olemuselt.
Hiidpäevalilled vajaksid paremat mulda. Tuline hea meel oli mätas-päevaliilia (või kes ta ka iganes poleks) uute lehtede üle, mille eile avastasin. Suures rohimishoos juhtus nii, et paar nädalat tagasi kaksasin pisitaime pealsed viimseni otsast ja netu enam päevaliiliat. Õnneks osutus ta vitaalsemaks kui olin arvanud. Mägisoldanell kasvatab uues kasvukohas vaikselt lehti ja ka seemned valmisid kenasti. Järgmine kevad on poole rohkem väikesi "lambiharju". Niidu priimula hakkas kasvama. Terve eelmise suve oli ta imeväike ja mossitas veel kevadelgi takkaotsa. Aga nüüd on hoog sees.
Täna lõppes lauspäiksene nädal õiglase vihmaga. Olidki tünnid juba tühjad.



3 comments:

  1. Suvevärvipalangud, suvevärvilõhnad, suvevärvihääled.....

    Mina nägin esimest ritsikat juuni viimasel päeval....

    ReplyDelete
  2. Oi, juunis on küll hullult vara.:) Kuulasime just Vivaldi aastaaegu ja ma pole varem selles mõttes süvenenud, et Suvi on täiesti ootamatult selle muusikateose kõige kurvem ja melanhoolsem osa. Mispärast ometi!:) Aga siis läks jutt lõõpimisi sujuvalt rohutirtsude peale, et äkki itaalias hakkavad nad talve meeldetuletuseks veel varem saagima ja et ehk on itaalia suvi tõepoolest kõrbenud väljade ja lõõskava palavuse aeg ning polegi midagi toredat. Ju vanameister siiakanti ei reisinud, sest meie laiuskraadil on küll suvega vedanud...kuigi ta vahel vähe jahe kipub olema.

    ReplyDelete
  3. Ma ikka kiidan pilte ja vaateid! On mida vaadata ja imetleda!

    ReplyDelete