Külakorda reede.

Eiteamitmes nädal juba pilvituid taevaid ja ausat päiksepaistet. Aia niiskem osa peab veel vastu, kuid kivilaid tuleb juba tükimat aega kasta. Uusistutused ju.
Eile täitsin lubadusi ja käisingi ainult külas. Alustasin varakult ja sõitsin külla Neljandikule. Imearmsas aiamajakeses oli kaetud kohvilaud ja aed lõhnas hommikupäikeses. Õdusad hommikutunnid. Mulle meeldib väga Neljandiku teadlik lähenemine aiakujundusele, midagi juhuslikku ei ole nagu mul, pigem ootab ta mõtte klaarumist ja siis alles istutab. Väga põnev, mis on seal aasta pärast. Ilus, hästi läbi mõeldud ja jõudsalt arenev aed.:)
Linda oli meil seltsiks, korjas külalisele ükshaaval maasikaid ja hoidis aiaekskursiooni ajal isegi sõrmest kinni.
Jõudsin Nurga Puukooli Aianduspäevadele umbes pool tundi peale avamist. Mõtlesin, et olen originaalne, kunagi pole kohe esimesel tunnil kohal olnud.:) Peale ringi vaatamist hakkas tunduma nagu oleks blogijate kokkutulekul, sest ükshaaval ilmusid rahvamassist välja Tiia, Thea, Helle ja Karin. Kiskjasiil oli Kaiel abiks ja tuttavaid nägusid vilksatas veelgi. Kahjuks polnud aega kauem viibida, vaatasin väljapanekud üle, võtsin oma neli taime (siilkübar `Fatal Atraction`, madal palmilehine tarn, campanula ciliata ja tradescantsia `Sweet Kate`) ning vurasin kodu poole.
Kodus oli palundra, sest Pokumehel oli mesilasse minnes rõduuks poikvele jäänud ja vurritamise ajal lõhnab toas tugevasti mee järele. Eks seda olid ka need külamummid vaatama tulnud, kes toas ringi tiirutasid ja otsisid, et kus täpsemalt lõhnab.:) Õnneks ei oldud jõutud veel massiliselt kodutarusse teateid viia ja sõpru kutsuda, sest meelõhnase toa valveta jätmisel võib paari tunni möödumisel toast leida terve tarutäie mesilasi. Ajasin meekütid akendele, püüdsin kinni ja läkitasin õue tagasi. Ükshaaval ei lugenud, aga tükki 15-20 oli neid küll.:)
Järgmine sihtmärk oli Lasnamäe. Sõbranna oli suvereisilt kaasa toonud kivimeid ja ehtsaid gobellääne ning tahtis neid näidata. Aga Lasnamäe. Minu kui algaja juhi jaoks ikka väga keeruline koht. Sõitsin paberile joonistatud plaani järgi ja lõpetasin kuskil tühermaal. Puhas huumor. Ma ei teadnudki, et Lasnamäel üldse selliseid kohti on.:) Siis lülitasin gepsu sisse. See juhatas kuni hääl kähisema hakkas, aga ma suutsin õigest teeotsast ikka mööda sõita ja lõpetasin tundmatu Maxima parklas. (Poode kerkib tänapäeval linnas ka nagu seeni. Fui.)
Siis koukisin pagasnikust teede atlase välja, uurisin kaarti ja sain aru mis tegema peab. Jälle liikluskeerisesse, tagasipööre ja seekord siis õige vasakpööre, jee, kohal!:) uus probleem, kuhu parkida?
Tegelikult polnud see enam oluline, kuid tolle tipptunni liikluskeerises ristlemises võõras linnaosas annaks endale küll auraha või midagi. Väikese kuid kuldse.:)
Närv läks alles keskaegsete kostüümide proovimise ajal üle. Väga põnev hobi, riietuda kogu perega emandaks-isandaks ja minna teiste vanaaegsetega tagasi ajalukku madrigale kuulama või õukonnatantse õppima.:)
Kodutee oli juba lihtsam, nina leiab, enam ei ekselnud.
Õhtul oli pisibändikas koos saunaga. Ülejäänud vabad päevad olen kodune ja kõrralik, kuskile ei lähe, rohin, istutan ja vurritan mett.:)