Sõna jõud

Käin regulaarselt kohaliku raamatukogu riiuleid puistamas, aga viimasel paaril korral on saak vilets olnud. Nädala eest naasesin koju üsna veidrate raamatutega. Oli suur klantspiltidega eestikeskne ajalooraamat (ca 2 kg), üks kehvapoolne fäntasy lastekirjanduse letist, pehmete kaantega juhujutt, eesti loitsuraamat, reisiramat Himaalajast ja Läti reisijuht. No ei ole uudiskirjanduse letis midagi lugeda. Süstemaatiliselt läheneda pole ka veel viitsinud. Noh, et loen mõne suurema raamatublogi läbi, teen märkmeid ja hakkan siis kirjanike kaupa riiuleid traalima. Vist siiski peaks...
Ainuke tore lugemine oli sellest kuhjast "Eesti loitsud". Et niisuke loitsurahvas siis meil.:)
Silma hakkas see, et vanarahval olid päiksesõnad (Päivä kulda, tule välla...), tuulesõnad (tuule keeramiseks, tõstmiseks, tasaseks muutmiseks), kuusõnad (kuult küsiti raha ja noorust), pakasesõnad (kange külma vaigistamiseks), piksesõnad (et välk sisse ei lööks) ja vihmasõnad. Aga vihmasõnad ei olnud põua peletamiseks vaid sõnuti hoopis vihma järgi jääma või mujale minema (Vii, pilv, vihma venemaale...). Muig, paistab, et ka esivanemad olid pideva sita suusailmaga (eesti kliima) hädas. MITTE ÜHTEGI vihma kutsumise loitsu!:)
Nagu praegugi...juba kolmat nädalit õues pilvine ja jahe.
Loitsuraamatust veel...et mis vanarahval mureks oli, selle tõrjeks on kohe ka palju sõnu tehtud. Hästi palju lausumisi oli kirpude, lutikate, täide ja prussakate vastu. Väga tähtsad olid kari ja vili, nende heaolu kindlustamiseks leidus ohtrasti loitsusid.
Aga paistab, et vanal eestlasel oli ka sant iseloom, sest sajatusi (Sitta suhu, soola silma...)jagus viiele leheküljele, kuid õnnistussõnu napilt vaid kahele.:)
Vana aja eestlane paistab olevat olnud selline altkulmu tegelane ja mitte just kõige parem suhtleja, sest kui keegi kellelegi (kogemata:) midagi head ütles ("Su tütrel on ilusad juuksed, küll on sinu leib hästi kerkinud, näe kui kena sile varss...jne"), siis arvati, et kindla peale on märkajal midagi halba mõttes (no nüüd sõnus ära!) ja sõnuja suunas tuli posida umbes sellel teemal, et "Hunt sittugu sulle suhu" või "saagu sina seegisandiks saama!"
Ei, noh, hull wärk.:)
Ja mis meelel, see keelel..terve raamatu teine pool sisaldab arstimise sõnu.
Vanarahvas ei kannatanud depressiooni ning südame- ja veresoonkonna haiguste all. Ei, sugugi mitte.
Nõiasõnade nõudluse järgi näib olevat olnud palju vistrikke, paiseid, sügelisi, soolatüükaid, verejookse, tulehaavu, nikastusi, müütilist nahahaigust "roosi", ussihammustusi ja eriti palju on igasuguseid sõnumisi lastehaiguste vastu.
Huvitav oli ka see, et saunasõnu on väga palju. Tegelikult elementaarne kui saunas sünnitati. Saunasõnadega viheldi tervist, õnne ja lastele head tulevikku.
Meie päevini on elusa sõnana säilinud vähe.
Kõigest need "varesele valu, harakale häda..." (mis on tõesti väga vana loits) ja "lepatriinu, lenda ära..."
Pole minagi patust puhas. "Ropp jutt suhu tagasi!" on ka loits. Tõepoolest, kui mõni kukehäälega teismeline köögi supisabas väga palju türatama kipub, siis olen soovinud küll, et kõik see jutt lopsti suhu tagasi.:)