Läbi akna pärastlõunapäikeses suplevat tagaaeda silmitsedes tekkib viivuks illusioon, et seal võiks olla hetkel selline rambelt soe mingi pluss kümme ning lumevesi valgub füüsiliselt kuuldava lurinaga hangede põhjani ja sealt edasi maasse...Ei pea vastu ja lähen testin, et mis wärk on ja kas üldsegi...Ei ole üldsegi. Lumi krudiseb teeraja servas rõlgelt ning trepinurga peenraots võrkiiristega, mille lumikatte poolteist nädalat tagasi kümne sentimeetri peale rihveldasin, ei ole mitte sentimeetritki sulanud. (No muidugi, vahepeal sadas midagi juurde.) Sama liustikumeeleolu valitseb õhendatud kattega talvise lumekupu kasvukohal. Külm hakkab ka. Kobin nõutult tuppa tagasi. Kassid on rõduukse juurde kogunenud ja vaatavad mu sisenemist nagu Rigoletto esietendust. "Ta tuleb!!!" "Emand käis väljas!" "Ega ta ei ole kunagi mõistusega eriti hiilanud." "Jah, väljas on ju külm." "Mis ta käis seal õues?" "Täna on midagi teoksil, muidu ta ei käi ju meil talvel aias!"
Ma saan aru küll, et ega meil siin eriti tihti midagi huvitavat ei juhtu, kuid selline tähelepanu minu tagasihoidliku isiku puhul oleks nagu veidi liiast...kui ma ei tunneks meie kasse.:) Neli uudishimust kiirgavat särasilma..mis ta nüüd teeb...kuhu astub, mida vaatab...astume ja vaatama kaa, katsume käpaga, nuusutame...Mõhk ja Tölpa...lõputu kehakeelne vadin...kirjavahemärkideks hääletud graatsilised kaklussteenid ja sadade väikseste käppade padin päiksesoojal põrandal.:)
Mitte hetkekski ei lasta sul tunda ennast (jumal hoidku selle eest!) üksildasena. Kuigi sa oled kassiks kohatult suur ja sul on poole vähem jalgu, kohtlevad nad sind vastavalt kassikoodeksile, kui karja liiget.
Toas on hea soe. Selles suhtes on päikseküte armuline asi.
Kõige toredam on see võimas valguseküllus. Pole enam videvaid nurki ega pikka pimedat jõudeaega kus nagu õieti midagi...ei taha, ei idane, ei edene. Kassid ja orhideed on õnnelikud. Inimesed natuke ka. Kui nad ei pea õue minema.
Aga praegu tahaks juba niiväga hoopis rohida, rattaga sõita või tüünes lillelõhnalises hommikutuules verandatrepil istuda...kohvi maha loksutades kasteses peenras sahistada ja uurida kes öösel õiekese avanud ja ega teod pole lemmikhostani hiilinud. Tänahommikune miinus 20,6 tõmbab sellele iluvirinale muidugi jäise jääkriipsu.
Loen Sinuhet ja naudin Mika Waltari seda niiväga iseloomulikku ja natuke arhailist keelepruuki. (Eriti kaunis oli see tema "Johannes Angeloses".)
Kuidagi jabur oli hundipäikese jutud pooleli jätta, tahaks ju teada, millega see stoori lõpeb, aga ma ei kannata selle peategelase tegemisi enam isegi mitte poolt lehekülge lugeda. Nii kui kirjanik paneb tolle õnnetu tüübi järjekordselt midagi eriti lolli mõtlema või veel mõnda oma kuradima musklit pinguldama, siis tahaks moonduda igavese juraka mõõgaga kriiskavaks kimääriks tollessamas raamatus ja lasta ennast...hmh...vabaks. Ma usun, et ma ei teeks kirjaniku stiilile (mahlane) häbi. Ja raamatule tuleb uus lõpp kirjutada. Eeh, pole just raske mõista, miks kriitikud on ebapopulaarsed.:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment