Pakane võtab viimast

Varahommikul miinus 23. Õnneks korvab päevane pillav päikesekuld kõik öised ebameeldivused. Praegu on päikest juba niipalju, et päevavalgus kütab toad soojaks. See ei tähenda, et ei tuleks kõvasti lisaks kütta....sest õhtul tuleb Urr, ajab sõrmi läbi pragude tuppa ja tantsib verandal nii, et põrandalauad pauguvad. Miinus 23 on kibe külm. Härra Tibu pole ka papist poiss. Küsib õue ja silkab üle krigisevate hangede kuuri alla oma salakohta. Sest vinged mehed ju meil liivakastis ei käi jne. Kass teab, et kui ta sealt nüüd suure külmavaluga tuleb, siis läheb rõduukse nagu iseenesest praokile ja teisiti ei saaks see ollagi.:)
Tõbi on taandunud, aga päriselt veel mitte. Köha võitleb ennastsalgavalt iga positsiooni pärast ja eriti ülbeks läheb ta õhtuti.
Avastasin raamatukogust enda jaoks uue eesti autori. Nimi on Tamur Kuznets ja romaan kannab pealkirja "Hundipäikese aeg." Kolm paksu klotsi seikluslikku ajaloolist, missa hing veel tahad...:)
Lugu räägib ajast umbes 1500 aastat tagasi kui viikingitaolised röövrahvad (jüütid, saksid, germaanlased jt.) veel kõiki rannikuid hirmu all hoidsid ja ega teisedki hõimud risti ette löönud kui tuli mõte kuskile röövima minna.
Vägivald olnuks nagu normaalne elamisviis. Hakkad vaikselt romaanis ühele vaenatud kambale kaasa tundma, kuid kui nemad jällegi on pisut kosunud, siis lähevad omakorda, silm põlemas peas, kuskile külasid põletama, riisuma, naisi-lapsi tapma ja vange võtma. Kiskjarahva lood.
Ühelt poolt meenutab veidi "Kristiina Lauritsatütart", teisalt aga kanduks nagu "Vasklinnu" hõngu. Samas iseeneses jälle üks täitsa omamoodi teos. Esialgu olen kiidusõnadega ettevaatlik, sest esimene raamat on alles poole peal.
e kuuking tegi eile lahti oma esimese hiigelsuure õie, mis on tumepunane. Paistab, et ta veel kasvab ja kujuneb ning õie õiget värvi ja suurust saab näha alles nädala pärast.