Kuna mu väikeseks kõrvalharrastuseks on viimasel ajal olnud koledate ja kodutute orhideede ülespoputamine, siis vaatan lillepoodidesse sattudes kõigepealt, et kuidas orvukestega lood. Vahel on, vahel pole, kuid enamasti on orvukesed kõik ühtemoodi väsinud või lausa koomas. Kuna paar ebaõnnestumist on selles asjas mu entusiasmi veidi kärpinud ja katse-eksituse meetodil selgeks saanud, et mida rääbakam, seda kauem läheb aega uute õiteni või neid ei tarvitse üldse kunagi tulla, siis neid väga viletsaid enam koju ei too. Eilses lillepoes aga oli aknaäärsetel riiulitel väga pikk ja huvitav rida äraõitsenud taimi, kuid mitte mingid nirakad, vaid heaolust muhelevad, läikivakarvalised paksud isendid. Nonii. Kuna kogu aeg oli rahvast ja poes ruumi vähe, siis ei avanenud kahjuks võimalust riiuleid korralikult läbi tuhnida, kuid esimesed neli silmahakanut tõin ära. Need peaksid olema tedremunakirjude õitega ontsiidium, helelilla minikuuking, tundmatu dendroobium ja Ph. elegans pisitaim. Samas sain ka kasulikke vihjeid kuidas enda suhteliselt läikivakarvalisi kuid mitte siiski ideaalse välimusega katleiasid ja cambriume paksemaks nuumata.
Mõned õpetused üllatasid, näiteks nõgeseleotis, kuid nähes neid taimi, ei tulnud mõttessegi kahelda.
Lähen sinna kindlasti veel tagasi.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Just nende sõrmede sügelemise vältimiseks ma varakevadel aiapoode ei külasta
ReplyDeleteSee oli täiesti ohutu väljanägemisega lõikelillepood polikliinikus kuhu ma sisse põikasin kindlaks tegema, et misasi see nii tugevasti lõhnab, et terve koridor on aroomidesse mattunud. Selgus, et asjad ei ole nii lihtsad.:) Üks floristidest paistab olevat põhjalik orhideefänn.
ReplyDelete