Punane

Vanarahval oli punase värviga nigel suhe. Eks ole ka mõistetav kui punast ja purpurit ülikute privileegiks loeti. Kusjuures...jäägu see omavahele, aga purpurtigudest saadud värvainega (hirmkallis) värvitud toogad ja mantlid pole minu meelest sugugi ilusat värvi. See on niisugune lillakaspunane, vahel kaldub isegi peedipunase poole. Madarajuurest saab natuke odavama punase tooni, mis on niisugune pehme pruunikaspunane, aga ka see ei ole eriti ilus punane. Alles anilliinvärvide leiutamisega saabusid tõelised ilusad punased toonid
alates vaarikapunasest ja lõpetades veinpunasega.
Veel punasest värvist:
Punane on ka põlu all olnud. Kuulus muinasjutuvestja Andersen jutustab oma raamatus nilbe loo väikesest tüdrukust, kellele ema kinkis punased kingad. (Ilmselt polnud teistsuguseid vähem õnnetust toovaid saada.)Tüdrukule meeldisid tema kingad üliväga ning piiga kasutas iga võimalust, et neid jalga panna. (Ja õieti tegi, sest nagu ma aru olen saanud, kasvab kaheksaaastane laps oma kingadest poole aastaga välja, näib, et papa Andersen seda ei teadnud ja jätkas oma koledat lugu)
Eriti meeldis tüdrukule punastes kingades tantsida. Jumal juhtus nägema kuidas tüdruk oma punastes kingades keksis ja keerutas, hoolimata sellest, et ema oli selle karmilt ära keelanud. Jumal vihastas hirmsasti ja muutis tüdruku karistuseks jalutuks. Böö ja nüüd ei saanudki tüdruk enam oma nõmedate punaste kingadega eputada, kumab papa Andersoni loo lõpulausetest kahtlaselt rahulolevaid naisvastalisi toone.
Mina koon punast vaipa. Aastate jooksul punaseid toone ikka koguneb, sest siiani ei ole neid vaipadesse eriti pannud. Kuna tegemist on erilise tekstiiliga - pulmavaibaga, siis ta ei saagi olla mõnda teist värvi ja lühem kui kolm meetrit. Täna saab see valmis ja olen ise ka väga põnevil.