Üks on ka meil tagaaias, aga ei midagi kohutavat siiski. Peale säherdust lund täiesti loogiline nähtus. Oleksin võibolla isegi murelikuks muutunud, aga ei jõudnud, sest täna hommikul oli vesi umbes poole võrra alanenud.
Olen kuulnud sel kevadel märksa suurematest "loikudest", mis sildu kaasa võttes kohinal mere poole voolavad ja mille servad inimeste karusmarjapõõsasteni ulatuvad...või läveni.
Sassil oli eile elukool. Hoolimata sellest, et kassid on osavad, targad ja kohanemisvõimelised, esineb neil üks huvitav kiiks. Ma nimetaksin selle ploomisündroomiks.
Ronitakse mingi eriti suure puu otsa, ikka kõrgemale, ah kui tore! No puu juhtub muidugi olema sajandivanune õunapuu Printsessi aias.
Puhub jahe tuulekene, oksad on peenikesed, jäledalt tahaks koju, aga tema ripub ja hädaldab vaikselt omaette.
See on kasside juures üks joon, mida ma ei mõista. Ronida puu otsa ja siis sealt enam mitte maha saada. Pokumees pidi ise puu alla minema ja õunapuuhädalise enda õla peal koju tooma. Hea, et meil vanu kastaneid läheduses ei kasva.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment