Muinasjutunälg

Peale järjestikku loetud raskeid raamatuid julmast reaalsusest (Bukowski "Postkontor", Knut Hamsun "Nälg", Peter Hoegg "Piiri peal", Ian Mcewan "Tsementaed" jne)hakkavad ükshaaval ilmuma põgusad uitmõtted umbes sellel teemal, et ei tea kas "Tuule nimi" on juba ka kolmas osa ilmunud ja mida nad selle "Troonide mängu" tõlkimisega nii venitavad ja et peaks vist lähiajal minema raamatukogu puistama. Aga raamatukogu on pühade ajal suletud.
Kui Knut Hamsuni "Nälg" oli lihtsalt halb raamat (hoolimata sellest, et tegu on klassikuga, ei võta ma oma sõnu tagasi), siis Ian Mcewan jutustas suurepärase koleloo eramajas elavast kolmest lapsest (16, 12, 6), kelle ema peale pikka haigust sureb ja kes hooldekodusse paigutamise kartuses ema keldrisse betooni alla matavad. Päris eluküpsed nad veel ei ole ja nii võtavad kodus maad anarhia, mida vürtsitavad lein, kolme lapse kummalised omavahelised suhted ning majas tasahilju levima hakanud imalmagus lõhn. Seda hullem, et tegu hea raamatuga (brr, mida ma mitte iialgi teist korda ei loe).
Ja lõpuks tuleb vastupandamatu muinasjutunälg, nii et ikkagi tõin Banksi "Mänguri" ülevalt alla ja katapulteerusin eile õhtul ülekantud mõttes kosmoseavarustesse.
Muri pidas ennast rabedalt üleval ja sel korral võtsin ennast bändiproovist priiks. Publikuna saan ma seda endale ju lubada.:)
Aga Muri niheles niisama,sest eile mingeid poegi veel ei tulnud.
Hiigellumi on peaaegu olematuks sulanud poolteise nädalaga. Üleeile hommikul tekkisid tagaaeda esimesed märgid üleujutusest. Madalamates lohkudes on vesi. See on viide sellele, kust maapinda veel tõstma peaks. Eesõue on lausa rõõm vaadata, sest sillutis välistab igasuguse uputuse ja ka murupind on peaaegu norm. kõrgusel. Tagaaed ootab sel suvel ühte koormat mulda. Tasapisi hakkab lume alt paistma `Konica` väike tornike. Minu lumikelluke (ainus, kuid see-eest topeltõieline)on kusagil seal tema kõrval ja seetõttu veel paksu lume all. Enne ikka pori, siis õied. Aga lähen nüüd õue vaatama mis huvitavaid asju veel lume alt välja on sulanud.