Peaaegu sula.

Miinus 10. Auto aknapesuvedelik sulas lahti, lumi ei kriiksu enam saabaste all ja toas pole tunda nurkadest peale suruvat külma. Peaaegu nirvaana. Või on see kohastumus...
Bond tuli täna hommikul tuppa vaid tere ütlema ja pühkis õnnelikult naeratades kohe jälle õue tagasi. Põhjala geenidega mees, kes vajab inimestelt vaid hellust, head sooja kohta kus oma pööraseid öid välja magada ja lihtsat toitu.
Härra Tibu on talvel tubane keerulise iseloomuga kaisukas (eriti selliste külmadega) ja tema vajab hellust, suhtlust, lõbustamist (mängitagu temaga), mitmekesist toitu, karussellisõitu arvutitooliga ja õigel ajal magama minemist. Kui inimesed liiga kauaks ülesse jäävad, siis teeb Tibu neil elu põrguks. Kass muutub kiuslikuks ja vaenab niikaua kuni teised tule kustu panevad ja magama lähevad. Siis on rahu majas. Kui aga Tibu on inimesi liiga kaua pidanud öörahule ajama, siis jääb kius külge ja Tibu laseb ka pimedas edasi. Hüppab kitse, kraabib diivanit ja teeb tõbrast kuni inimestel siiber saab. Siis püütakse ta kinni ja topitakse pimedasse saunaruumi maha jahtuma enne kui jälle paremasse seltskonda tagasi saab. Pärast pooletunnist jahedas saunas kükitamist on kass nii hea kass.
Bond ei tee sinilind Friidast väljagi, aga Tibu käib tihti Mamma ukse taga hääli kuulamas ja nuusib uksepraost saagi lõhna...sest ühekorra oleks ju peaaegu...
Lugu oli selline, et ega Mamma väga kassijutte uskunud. Noh näiteks seda, et Friidal pole kardinapuul istudes ohutu. Kass läheb ka mööda tapeeti üles kui vaja, olen ise näinud kuidas Tibu kord porikärbest jahtis. Kribas hooga mööda tapeeti poole akna kõrgusse ja hüppas sealt aknal peesitanud porikale. See aga selleks.
Oli kena õhtupoolik. Mamma avas oma toa ukse ega märganud hämaras ukse taga hängivat Härra Tibu. Tibu märkas avatud ust küll...ja kohe ka kardinapuul istuvat Friidat. LIND!!! ja Tibul sõitis katus ära.
Tibu alustas hoojooksu juba koridorist. Kõik käis välkkiirelt, kuid papagoi polnud ka papist piiga. Tibu materjaliseerus kardinapuudele just siis kui Friida oli sealt õhku tõusnud. Nii leilis Tibu õnneks ei olnud, et oleks linnule õhku järele karanud. Kohe saabus sündmuskohale riidepalakaga lahmiv Mamma. Hetke jooksul oli õhk täis riide laksumist, põgenevat kassi, Friida käredat hädakisa ja tiibu, tiibu, tiibu...Siis jäi kõik vaikseks. Üksik sinine sulg langes aegluubis põranda poole. Shokeeritud Friida toibus kapi otsas ja kluuksatas aeg-ajalt, mamma otsis ehmatuse peale palderjaninusarat, Tibu põgenes esimesele korrusele, puges teki alla ja jäi magama.