Lumi

Ka laupäeva õhtul kippus kraadiklaas allapoole 20 langema. Kütsime õhtul veel teistki korda kaminat ja Bond on omandanud mõistliku harjumuse toas ööbida. Hommikuks oli külmakägistus järele andnud. Inimesed plaksutasid rõõmsalt käsi, jehee, kõigest miinus 9 !:)
Kui valgeks läks, hakkas lund sadama. Peenikest, asjalikult ja tihedalt. Õhtuks oli koheva lume paksus umbes 10 cm.
Bond magas kuni lumeni, siis läks õue, istus wtf?!? ilmel verandatrepi ette lumme ja vaatas, et mis toimub. Uuris kõik täpselt üle, isegi taevasse kiikas (kuigi sealt sadas lund silma), siis asus ringkäiku tegema. Bondil on see alles teine teadlik talv ja paistis, et ega ta oma esimest lund väga ei mäleta.
Igatahes hästi ausalt imestunud näoga oli see must kass seal valges lumes.
Esmaspäeval tööle minna oli juba katsumus. Kõigepealt krõbedas külmas auto lume alt välja harjamine, siis akendelt jää kaapimine ja läbi lumiste maastike minekit.
Üllatus-üllatus, seekord oli linn tasemel ja suutnud esimese lume tulekul ka varahommikuks tänavad puhtaks teha.
Koju tulles kukkus päike kiiresti. Kui Järvevanas oli veel vaja päikseprille, siis Pärnu maanteel enam mitte. Kõigest efektne ehapuna ja sama värvi valgussammas tähistasid päikese loojumise kohta.
Lumega kaetud maailm on kaunis. Valguse puudumise üle enam kurta ei saa. Päikselised päevad versus pakase paukumine öösiti.
Ja tõsi ta on - peale mitut päeva miinus kahekümne ligi tundub isegi miinus 14 suhteliselt ok kuigi õues on ikka üsna vastik.
Taimede pärast ma enam ei muretse, neil on korralik suletekk peal. Ebaküdoonia ja noor ploomipuu on küll riskigrupis, aga kui võtab, siis võtab.
Aasta on mõnusalt alanud. Toas on suured ümbermööbeldused ja sellega kaasneb palju soputamist, osa saigi järgmise nädalavahetuse peale edasi lükatud.