Inventuur

Ma ei peaks üldse kodust väljuma...ilma naljata. Kolmapäeval olin pool tundi ära ja naasesin 12 liiliasordiga. Neljapäeval käisin korra Pühamaal ja tulin jälle aardehunnikuga. Nüüd see Võhma Juurikas ka veel takkaotsa.:)
Õnneks olen täiesti immuunne suurte lopsakate lillede vastu nagu pojengid, ebamagunad, malved, floksid, päevaliiliad, kukekannused jne. Nemad saavad üle piiri vaid pisi-pisikeste taimedena nagu näiteks see delfiinium, mis alpi erünnose potist võrsus. Orvuke ju, mis siis, et hiigelsuur. Natuke värv muidugi huvitab...aga ma võin seda ka mõne sõbra aias vaadata.
Suur valge pojeng läheb teisipäeval uude koju ära. Ainuke koht, mis talle pakkuda, on kareda deutsia hõlma all ja too on otsustanud juured maasse lüüa. Sel suvel kümnekordistas deutsia oma massi. Ma ei tea, mis temast kevadeks järgi on, aga igaks juhuks evakueerin hõlmavangi jäänud isendid tema ümbert minema. Jeerum, kui see ilu kõik veel õitsema ka peaks minema (unistada ju võib:), aga siis peaks ta ninaotsani talvel lume sees olema. Lavendlile peab too kiirkasvur ohverdama mõne alumise oksa, sest lavendlitihnik on tabu ja teda ma ei puudu. Kui deutsiast järgmine suvi kah asja ei ole (vihmavarjukõrgune tutt, mille alumisse ossa on peidetud kaks õiekobarat), siis kolib ta ära mere äärde.
Mittendorfi päevaliilia õitseb teist korda. Mitte mingi hetkedeprekas suve järele vaid ametlikult kohe, tagavaraõiepungad kõik kobaras hakkamas ja. Väga sümpaatne.