Ärkasin öösel meie elusa õlle kuidagi eriti elavate elamishäälitsuste peale (vaesekene, juhtus midagi, või?), aga eksitus, see oli hoopis vihm. Raevukas, jurakapiisaline ja lõplik kesköine vihm. Läksin, seisin kottpimedas verandal ning uudistasin keset tuulevihureid, veepladinat ja okste sahinat seda väga märga nõidade ööd. Mõeldes rahulolevalt oma tohutust eelisest sooja voodisse tagasi pugeda. Peab märkima, et sellega siis mu seiklusjanu piirduski...ei ühtki pilku luuakuuri poole või miskit...
Hommikul ulpis helesinises taevas üksikute pilveräbalate vahel täiskuu. Olin ma kõike seda unes näinud? Ei mitte...kuupaistesest õuest sisenes, külg ees, heatujuline Härra Tibu ...suur ja märg nagu naeratav säga. Muig...selleöine magamiskoht pidi sul nüüd küll kohutavalt huvitav olema. Isegi padukast ei lastud ennast häirida? Kassisugu on täis mõistatusi. Ja varsti tuleb hommikusöögile Proua Muri, ei jäta poriseid jälgi ega midagi, tuleb puhta käpaga, kasukas ka kuiv.
Raamatukogu saak oli eile kasin. Laskusin üsna madalale ja võtsin neli "Ohtliku mängu" raamatustatud eksemplari. Isegi sisse ei vaadanud. Seriaal oli söödav, ehk on raamatud ka...
Õnneks on kaks reisikirja veel läbi lugemata.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment