Algaja orhideefänni tähelepanekud

Aasta tagasi kaamosest sündinud mõte on mõnusal kombel materjaliseerunud ja katnud üleni vana kummuti, õmblusmasina (ei noh, vahel ma ikka õmblen ka:) ja lillelaua. Kõige esimene oli viis suve tagasi naabrite kingitud suur vana kuuking, keda ma mõttes Roosaks pantriks kutsun. Kindlasti on neil ka kõigil teistel nimed, aga kuukingade nimedest pole mul võhikul  kahjuks aimugi. Tänaseks on kuukingi kaksteist: e toodud võimas luksusorhidee, kelle helelillad õied on kaetud suurte purpursete laikudega (praegu ta puhkab ja kasvatab sel suvel juba teist lehte), Juneka paduõitsemisgeeniga imeline leid beezroosade õitega, laste toodud lumivalge miniõieline, Pokumehe lemmikud, kuukollane ja miniõieline roosa, ning kuus kevadel odavmüügist õiteta ostetud kuukinga. Pokumees vaatas neid Bauhofi orvukesi paar kuud hiljem ja ütles, et tead, nad olid varem nagu varjupaigast võetud, niuksed tuhmid ja närvad...nüüd on kõigil silm särama ja karv läikima länud. Väga tabav võrdlus, aga umbes nii see oligi.
Mesikate dendrobium kingianum `Berry Oda`, kes on oivaliselt meie toakliimaga kohanenud, kasvatab noort võsa, Lilka dendrobium nobile õitses suvel teist korda ja tegeleb nüüd uue keiki kasvatamisega.
Tema on selline, kes tahaks eluruumidest veidi jahedamat elukohta, aga päris leppimatu ka ei ole.
Lisaks kuukingametsale on veel ka kaks cambriat (üks neist lõhnavate ämblikukujuliste õitega, teise õisi pole näinud), üks catleya ja üks ludiisia. Kuna see kõik on nii uus ja tundmatu maailm, siis loen oma suurimaks õnnestumiseks täiesti juurtetu ontsiidiumi ülespoputamist. Nüüd on tal juba uus suur bulbi ja sel talvel näeb juba ehk õisigi. Teine edulugu oli poolsurnud sinikäpaga, kes hobusesõnnikust kosutust sai ja isegi õitsema hakkas. Praegu kasvatab mühinal bulbisid.
Suur tsümbiidium elab õues oma elu. Tasakesi tal need uued võsud ja wärgid kasvavad, aga pikaldane on ta. Kuna ma pole neid varem lähemalt näinud, siis ei tea tema kombeid ega elurütmi. Loogiliselt võttes...välkkiire kasvuga ei ole neist keegi, miks peaks seda siis tsümbiidium olema?
Catleya on tundlik. Viimasel ümberistutusel jäi potti peakuhila alla kogemata tühik ja sel kevadel ta ei õitsenud. Kui vea parandasin, siis volksas potist lühikese aja jooksul lausa kaks uut bulbit korraga ilmavalguse kätte.
Miltoonia kohta ütles Pühamaa perenaine, et neid ta väldib. Algaja rumalusest ma ta koju tõin ja nüüd peab siis hakkama saama. Paari kuu jooksul pole taim "lillegi liigutanud" . Vast ehk näeb ainult natuke vähem poolsurnud välja. Peab uuesti kirjandust tudeerima. Nii ingnorantne ei ole seni ükski neist olnud.
Äkki tahab ka hobusesõnnikut...:)
Kuidas ma neid siis karjatan? Vastupidiselt igasugustele müütidele orhideede keerulisest hingeelust on nende pidamine hämmastavalt lihtsaks osutunud.
Uustulnukas elab alati mõnda aega teistest eraldi ja on erilise seire all, sest ka orhideedel on oma haigused. Tavaliselt istutan ma uued kohe ka ümber suuremasse potti. Üldiselt tavatsetakse orhideesid pidada väga väikestes pottides, aga mul on kuidagi endal parem vaadata kui lill laiutada saab.Võibolla pole see õige, aga kahju ka ei tee.
Kastmine on oluline. See peab olema nagu vihm, mis ümber taime läbi substraadi niriseb või nagu 5 minutit kestev üleujutus, mida praktiseerin tunde järgi. Vett ei tohi sattuda lehtedele või lehekaenlasse. Kui ikka pott väga kergeks on muutunud, siis ujutan mõnda neist, aga kindlasti nii, et juurekael vette ei ulatuks ja substraat potist minema ei ujuks. Pottide all hoian laiemaid kõrge äärega anumaid, milles on kivid. Pott toetub kivide peale. Poti põhi ei tohi vees istuda, sest taim tahab õhku ka läbi poti põhja. Kastmisvesi nõriseb anumasse ja aurub kivide pinnalt läbi põhja potti. Abiks ikka.:)
Kastetakse siis kui läbipaistva poti sisepinnal ei ole näha kondenseerunud niiskust, aluspotis ei ole enam vett ja pott on katsudes kerge. Nii lihtne see ongi.
Janus kuukinga pealmine leht on lõtv nagu taksikoera kõrv, aga see on erandolukord ja siis tuleb kähku tegutseda. Põuasel suvel suuri õiekobaraid kandev kuuking tahab erikohtlemist ja korra päevas võiks talle ikka otsa vaadata küll. Kui teised saavad hakkama, siis temal läheb rohkem vett vaja. Kuukinga surm on ülekastmine ja umbsed ümbrispotid, kus taim jalgupidi kogu aeg vees peab olema. Ise kastan umbes kord nädalas. Kord kuus panen kastmisvette orhideeväetist. Siis teen kõikidele tavaliselt ka ujutamisseansi.
Meil massiliselt poes müüdav kaheeurone eestis kokkusegatud orhideemuld ei kõlba "koera saba alla" ka mitte. Tavaliselt sõelun ta läbi viiese sõela ja saan pool kogust männikoort ja pool kogust peenturvast. Kui kasutaksin seda segu ilma sõelumata istutamiseks, läheks kõige leplikumgi kuuking selles turbapudis mädanema. Läbi proovitud. Roosa panter pidi esimesel aastal peaaegu otsad andma, enne kui taipasin milles probleem.
Täiesti ideaalne ja kohe kasutatav on Keikilä Gardeni "Orkideamulta". See sisaldab orhideedele meeldivat materjali, on õhuline ja seda ei pea ise kuidagi ümber tegema. Muidugi maksab ka rohkem.:)
Hädaga lähimast poest ostetud odava orhideesubstraadi peab läbi sõeluma ja sellele võib lisada veel peoga kergkruusa (orhideed jumaldavad seda), kõdunenud tammelehti, karusammalt, kõdunenud männikoort, kookosekiudu, purustatud korgipuu koort (naturaalsest materjalist veinipudelikorgid) ja penoplastipudi. Isetegevus aitab mulla kogust kahekordistada ja muudab selle rikkalikumaks. Halva kvaliteediga poemullast jääb peale turba väljasõelumist järgi vaid männikoorepudi ja sellest on vähe.
Parandatagu mind kui ma mõnes punktis eksisin.