Laupäeva hommik on helge. Päike tõuseb metsa tagant täitsa viisakale kõrgusele ja hakkab maailma soojendama. Jess! Täna saab! Topin pesumasina neli korda täis ja viin kõik õue kuivama. Mahe tuuleke puhub, päike on helde, mossis talikrüsanteemid hakkavad õisi avama. Nii võiks jäädagi, aga EI - poole viiese rongi ajal saabub vihm. Torman päästma, tassin tuppa, laotan poolniisked palakad sinna kuhu saab ja millegipärast on kangesti selline tunne, nagu see kõik oleks juba varem olnud - et hommik algab ükskõik kui päikselise päevaga, aga lõpeb ikka tubase ülesriputamisega. Orhideed muidugi muhelevad, neil pole vaja juurigi sirutada, kena kogus niiskust otse nina all. Ja meite vihmamets muudkui kasvab...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No tore, kui keegigi rahul on
ReplyDelete