Kass oleks nagu näljane.Teeb tireleid, heidab jalgade ette ja poksib peaga üle läpaka silme vahele. Kuigi tund aega tagasi me vist nagu käisime koos külmkapi kallal ja ...Oh, ei, mina ei mäleta sellest küll midagi, teeb Tibu juhmi nägu ja nõuab süüa nagu poleks eilsest saadik toidetud.
Mina olen kiuslik. "Hopp, Tibu!" ja näitan oma õlale, et tahan kassi kraeks.
Kui sedasi ajaviiteks süüa küsitakse, siis tehtagu tsirkust ka, ega hiir magavale kassile suhu ei jookse, natuke peab söögi eest vaeva ka nägema.
Härra Tibul on oma väärikus. Käsu peale ta ei tule, teeb nagu ei saaks aru, vingerdab nagu jaksab ja üritab muudmoodi perenaise südant pehmeks teha. Mina olen täna kohe eriti kiuslik. "Tibu, hopp!"
"Sa oled loll!" See üleõla volkspilk lihtsalt ei saa muud tähendada. Ta jätab vigurid, läheb heidab esikusse maha ja paneb pea käppade peale, pilk on minule suunatud. Mul aega laialt. Teen blogi lahti ja hakkan oma tõrksast konservimaiast kassist juttu kirjutama. Mõlemad oleme kanged. Mina vist ikka rohkem, sest tema tõuseb poole jutu pealt istukile ja seirab mind tähelepanelikult. Näib, et tal on lausa mingi mõte. Siis materjaliseerub ta laual, ronib asjalikult mulle kraeks ja hakkab kõrvulukustavalt nurru lööma. Ja põsepaide pealt ei hoia üldse kokku!:) Paistab, et ta on võtnud nõuks kindla peale oma tahtmist saada.
Noh, mis siis minagi...tõusen siis oma uhke kraega püsti ja võtan suuna külmkapi poole...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment