Eile külas kohtusin oma aiast pärineva õunmündiga ja üllatus oli suur. Kui meie märja maa peal moodustab ta niiskeid poolroomavaid ja mitte eriti kõrgeid lopsaka haljasmassi padjandeid, siis sääl (kuiv lahja liivmuld) oli tegu vööni ulatuva tugevavarrelise kena kirju taimega. Invasiivsena muidugi veidi tülikas, kuid suhteliselt lihtsalt väljaroogitav. Hoopis teine olemus. Dekoratiivne, mittelamanduv ja suure kuhilana selline heletava mulje jättev taim. Kust võtta küll liivaseid õhulisi muldi, et kasvatada selliseid...oeh, see lihtsalt oli NII ilus.:)
Aga muidu on aiatöö niisugune...endasse imev. :)
Mõtlesin, et võtan täna täitsa kohe puhkepäeva...käisin korra väljas ja panin kirja kuhu uustulnukad maha said, et kevadel umbrohu pähe mõnda imeliku pealsega asja välja ei sikutaks. No ja rohisin siis ka veidi ja. Siis tundus, et hobusesõnniku võiks uue peenra kõrvalt ära lohistada, omalgi kenam vaadata, siis kolisin kaevuklapi juurest paar iirisepesa parema koha peale. Kuna labidas juba käes oli, siis kaevasin välja paar põõsast, kes homme uude koju lähevad...noh ja kuna puhkamine juba korralikult mokas oli, siis harvendasin maasikad ka ära. Asja käigus panin roosipeenra tagaossa naabri elupuude tõrjeks juuretõkke ja leidsin deutsia alt üles anomaalse pojengi poja. Vooderdasin hobusesõnnikuga talle uue pesa. Nüüd peaks jälle uut lootust olema. Pojengid on meil visad kasvama minema.
Hoidusin hoolikalt kodust välja minemast. Täna ühtegi taime juurde ei tulnud.:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Sellised puhkamiseks planeeritud päevad osutuvadki enamasti kõige tegusamateks. :)
ReplyDeleteMina siin liivasossil õhkan just rammusa mulla järgi :D
Meie maa on endine soo ning kipub vihmasematel suvedel lausa lirtsuma. Ja öökülmad on siin käbedad tulema.
ReplyDelete