Septembri sosistused.

 04.09. Eile oli asi sosinast väga kaugel. Unelesin tööl tulemusarvutuste juures kui helises telefon, "Tere, mul on puud peal, kuhu ma võin panna?" "Mih...puud? Misasja!?!" Siis mulle meenus, et olin tellinud küttepuid ja need pidid tulema ca kahe nädala pärast ja ühepäevase etteteatamisega, ning täna ei olnud ilmselgelt see päev. Jaajah. Nonii. Igatahes kui koju tulin, oli parkimisplats masendavalt puid täis. Ja siis läks hulluks tööks kuni loojanguni. Kui hea naabrinaine oma abistavat kätt poleks ulatanud, me poleks neid see õhtu riita saanudki. Töötegemise ajal lõbustas meid taevas ise. Alguses oli päike, soe paitav õhtupäike, siis piserdati kogu maailm ühest visast ähmasevõitu vihmapilvest üle ning näidati uskumatult erksat vikerkaart, mis tõusis kuskil Vahuri tagant metsast ja kukkus üle raudtee, siis näidati kagus tindisinist vihmapilve, mis sadas Mujal ja lõpuks tohutu lõkendav loojangupuna. Imelik, et peale puude ladumist uni nii kiiresti tuleb.

Täna on alpikannipeenra rajamine. Oo, nii põnev! Sedakorda siis teistmoodi. Kruus, turvas, savimuld, liivmuld ja kergkruus. Ja kõik see väikese kallaku peal poolvarjus. Kui alpikann kasvukoha juba heaks arvab, siis on ta õitsemine võimas. Aia kõige vanem alpikann.

Aga mõnevõrra kreisi peenar saab see uus olema, sest kevadel ja suvel on selle peenra teine nurk paksu päikest täis ja see tundus hea koht olema viiele floksile, kes parasjagu potis oma kohta ootasid.Viimase aastaga olen ma flokside kohta palju õppinud ja ei arva enam, et saavad ka lahjas mullas hakkama. Saavad küll, aga kompostmullas kasvanud floksid on palju ilusamad ja tervemad.

05.09 Täna hommikul oli esimene öökülmalähedane kogemus, +0,6. Sveal rüüstas see juba aeda. Ülekohtuselt varajane. Katsin krüsanteemid ära, muu jäi nagu on. Õnneks meid ei puudutanud. Täna oli õue koristamine tühjadest lillepottidest, umbrohuämbritest ja kiikamine kasvuhoonesse. Kastsin ja panin ukse jälle kinni, see on tuugalt rohelisi tomateid täis. Eriti hull on üks Black Prince nimeline, keda ma ühel õnnetul suvel ka toas püüdsin kasvatada. Imestasin, et mis mõttes kasvab tomat potis laeni ja terve aken on teda täis. Nüüd nägin mis ta kasvuhoones suudab teha kus juured pole poti ahta ruumiga kammitsetud. Ta on võtnud enda alla terve nurga ning trügib ka uksest välja. Pikad kobarad valmimata tomateid rippumas. Tii külvatud pisikesed alpikannipojad näitavad juba lehevärve, kahel oli hõbeträpse lehe peal. Istutasin nad uuele alpikannimaale sellisesse kohta kus nad kogu aeg silma all on.

10.09 Vahepeal jahedaks läinud ilmadele keerati jälle sooja juurde. Eile õhtul näitas autotermomeeter lausa 20 kraadi. Päikest on vähe olnud, sellised sombused või poolpilvised taevad, aga eks sügis ole ka juba kiviga visata. Olen Tiile tänulik krüsanteemide eest, varased madalad kollased

 

ja valge 

juba õitsevad. Seni olen vaid kõrgeid kasvatanud ja need puhkevad palju hiljem. Pärastlõunal tuli Ülle ja tõi terve sületäie aardeid - palavalt tahetud floksid Ene juurest, kuldvitsapoeg `Hiddigeigei` ja terve sinilillepaleti. Häppihäppihäppi... :)

Ees ootab huvitav nädalavahetus. Laupäeval loodan pinnasetöid teha ja pühapäeval on Võhma Juurikas.

11.09. Liigutasin paigast mõned mäed, ehk siis kohandasin elupuude taguse pinnase sinilillede jaoks söödavaks, viisin mõned kivid alpikannipeenra toestamiseks, väetasin martagone ja tegin RUUMI. (Nii väikeses aias kui minu oma on ruumitegemine üks tähtsamaid toiminguid.) Ja siis edasi eesaia turbapeenra manu, mida sai natuke pikemaks venitada ning loomulikult ei jäta ma ühtegi sellist juhust kasutamata. Sinna said elukoha uus peen bergeenia ja Tii lehtse kiviriku pojad. Bergeeniate poolest on järgmine kevad väga huvitav, tervelt kolm sellist, kelle õisi pole näinud.

12.09 Võhma Juurikas möödus oma tuntud headuses. Õnneks keerasid terve tee autot jälitanud vihmapilved enne Võhmat vasakule ära ja laadal oli päris kuiv. Nii, et mu hommikuse vihmasolina saatel reisiärevuses jalga tõmmatud kummikud osutusid täiesti kohatuks. Ah tühja kah, oletame, et ma tulin kuskilt väga vihmasest kohast ja pean sinna pärast jälle tagasi kahlama. (Võibolla mul on kodus üleujutus, et ilma kummikuteta ei pääsenud väravanigi vms) Nii, et siis Tere, Võhma Juurikas! Esimese asjana vabanesin kõigist kaasa toodud taimedest, kotikestest ja potikestest ning hakkasin ringi vaatama. Hoolimata koroonast nägi siin ja seal ka aalujaid, mis oli tore. Palju rõõmsaid kohtumisi. Siis muidugi floksidiil Aide juures, sellele lisandus neile veel kaks sõbrahinnaga nimelist taime laada pealt, neid mul veel polnud ning üks lätlaste pisike kuusk, millest oli võimatu mööda vaadata. Siis kotike sibulaid siit ja teine sealt ning olidki taimetarned tehtud. Ja mis seal ikka, olen seni küll vastu suutnud seista, kuid proovin siis minagi ära selle rait-kolmiklille, hiiglama ilusad lehed on tal. Üheks Võhma Juurika väga sümpaatseks osaks on kujunenud ka Teraste aed, kuid kahjuks polnud see sel aastal avatud. Ehk on järgmisel aastal kõik jälle vanaviisi...

Ja pärast laata oli päeva rosin - Helle aia külastus. Muidugi ei seisa ühes eluterves aias maastik aastast aastasse ühes kohas paigal, alati on muutusi. Uudistamist jätkus tükiks ajaks. Oli uusi peenraid, uusi taimi ja metsikult uhke aiamaja rajamisel. Pärast juba traditsiooniks saanud õdus teehetk heas seltskonnas Navesti jõe tüünet veevoolu vaadates...missa hing veel oskad tahta. Ning siis vurinal kodu poole.

Ilus üllatus oli koduteel sibulapakki avades. Olin ostnud 3 mininartsissi sibulat, kui pakki oli pandud peoga. Vaikne tänumeel, saan seda taime nüüd mitme kasvukoha peal proovida, sest senise kohaga ei ole ta eriti rahul.

16.09  Käib hoogne õunakuivatus. Tubades on mõnusat aroomi, kuid kallinenud elektrihinna valguses lükkan kuivati alles õhtul hilja käima, öine elekter on odavam. Tänavu on hea õunaasta, õunu tuleb kohinal, tegin isegi moosi. 

Natuke teeb muret, et Eurobulbi tellimus on väga pikaks ajaks venima jäänud. Praeguseks ajaks pidanuks sibulad juba kohal olema. Aga no näis, ehk siis lähiajal...

20.09 Tänane öö oli jälle kõhedavõitu, täiskuu ja +2,5. Hommikul korjasin kännasmustikad ära. Natuke karvase viirpuu marju ka. Nädalavahetus oli mõnus, päikseline. Sinilillede, priimulate ja muude kribude külvid on tehtud. Teen sügisrohimisi, täidan madalamaid kohti kompostmullaga ja hõrendan liiga tihedaid istutusi. Nädala teiseks pooleks lubatakse vihma. Sügis on igatahes peaaegu juba kohal. Jahedad ööd ja värvunud vahtratukad, sügislilled õitsevad, varased krüsanteemid ka. Lähiajal plaanin kasvuhoone tühjaks teha. 

Sügislilled on septembris asendamatud värvilaigud

ja roosa

 

22.09 Taaskord üks jahe hommik, pluss 2,5. Samas on hea teada, et meil ei ole siiski see päris Külmakandi, sest mõnedes aedades on öökülm tänavu juba üle käinud, meil veel mtte. Tõhusad tummised aiahommikud, täna puistasin umbrohtunud vaheaeda. Kui vahele ei segaks, oleks ca viie aasta pärast sama koha peal näsiniinetihnik. Iga seeme läheb kasvama. Jube vitaalne taim. 

Ahjaa, muuhulgas ka siis, et tere Sügis! Vanem järeltulija on sündinud igatahes suvel, sest sügis algab alles hilja õhtul. :)

27.09 Esimene öökülm, miinus 0,1, auto esiklaas oli jääs. Selja taga on hea pikk nädalavahetus. Hapuaiaga on korras, kasvuhoone sai tühjaks ja tänu paarile heale sõbrale tegin natuke ka aiatuulutust. Pühapäeva pärastlõunal verandal maandudes ja oma valdusi silmitsedes jäi üle vaid nentida, suuremad tööd on selleks sügiseks ühel pool. Kui just ei lähe selle killustikupeenra (igavene lahmakas maad seisab täiesti jõude killustiku alla kinni, sinna mahuks vähemalt tosin floksi:) kallale...aga eks oleneb ilmadest ja kõigest. Vähemasti esialgu on mul plaanis küll  ainult peenhäälestust teha. Päikepäikepäike! Suvine põuapäike hakkab juba ununema ja selline septembrilõpune malbelt soojendav taevaketas on ikka paras õndsus küll. Õhus lehvis liblikaid ja mesilasi, lursslill alustas oma valgete õieküünalde eksponeerimist. Esimesed õied on juba lahti. Aga õitsejaid on teisigi, jaapani ülane. Tervitused Pille-Riinile! :)

Ja paar toredat sügisest õitsejat astrite näol, kellest väga ruttu suured lemmikud on saanud. Tervitused Tiile! :)

ja teine kaunidus (silt on floksi oma).

 

Motikalised tegid pärastlõunal sümpaatse üllatusvisiidi, neil oli nii palju muljeid ja emotsioone, et kui ilus ilm ja kui ilusad värvilised on praegu tee ääres metsad. Ning lubasid veel edasi Vaidasse vanaisa juurde minna. Panime neile moosi ja mett kaasa. Appi, kui väike on motika pagasnik! :) 

Õhtul oli õdus äkksaunakas sõpradega. Oh, ma juba igatsen neid lauamänguõhtuid...

28.09 Juba kolmas päikesepäev. Tööl on kangesti niru olla kui õues pimestavat päikesekulda jagatakse.Tollest vingumõttest johtuvalt otsustasime eile õhtul peale tööd seenele minna. Läksime kuusikusse sirmikuid otsima. Aga, jah, ikka väga vara läheb juba pimedaks. Metsaalune oli nagu vaikne samblapõrandaga saal, kusagil ülal, võrades, pahandas mingi lind kodurahu häirimise pärast ja unine pisilinnu hääl vastas talle tsiitsitades. Muidu oli vaikne, nii vaikne. Isegi seeni polnud.

30.09 Kivilad on selle suvega kuidagi karva kasvanud.