Süvatali. Talvepuhkuse esimene päev. -3,4.
Maa on pikemat aega külmunud, paks lumi (20-30 cm) katab aeda ja inimesed on harjunud püsikülmaga -3 kuni -8. Vaid kaks ööd (8-9.02) anti ka krõbedamat külma (-13,5) kuid mõlemad päevad olid päikesepilgarit täis. Kanada kuuski veel katnud ei ole, aga varsti peaks selle tembu ära tegema.
Raamatute aeg. Mõnda saab sirvitud, mõnda loetud ja mõni suisa neelamiseks. Sügaval raamatuaugus sai veedetud terve päev "Maria Theresia taalriga". Autor Jaan Tepp. Põnev ja köitev ajalooline seiklusjutt, mida enne läbi saamist raske käest ära panna, aga lõpp vajus ikkagi ära. Oleks võinud olla teistsugune lõpp, aga noojah, mis seal ikka. Lühike sisukirjeldus Apollolt.
"Seiklusromaan.
Maagilis-realistlik reis ümber Napoleoni-aegse Vahemere. El Greco tundmatu maal käivitab õpilase ja meistri pingelised suhted, mis viivad Amalfi kloostrist üle Vahemere Tunise orjaturule, ekseldes sufide müstikasse ja evangelist Markuse jalajälgedesse. Pagemine Tunise õukonna peente intriigide ning varjuna kannul käiva salamõrtsuka eest läbi Aafrika ja Aboukiri merelahingu viib Ephesose rohelusse varjunud vennaskonnani. See on raamat armastusest ja ebausust ning nähtamatust reaalsusest meie ümber."
Teine tore lugemine oli teismelisest detektiivist vanal heal Inglismaal. Omavahel öeldes, raamatu pealkirjaks oleks väga hästi sobinud ka "Miss Marple lapsepõlv", aga paraku see nii ei olnud.
Raamatu pealkiri on "Piruka magus põhi" ja autor Alan Bradley. Julgen samuti soovitada.
Ning jälle Apollo lühitutvustus:
"On 1950. aasta suvi ja kunagi nii suursuguses Buckshaw’ mõisas erutavad lootustandva noore keemiku Flavia de Luce’i meeli rida arusaamatuid sündmusi: nende ukselävelt leitakse surnud lind, kelle noka külge on kummalisel kombel kinnitatud postmark. Mõned tunnid hiljem leiab Flavia aga nende aiast kurgipeenras lebava mehe ja vaatab pealt, kuidas too teeb oma viimase hingetõmbe. See tekitab Flavias korraga nii vaimustust kui ka õudu, ning koos mõrvaga Buckshaw’s algab tema jaoks tõeline elu. “Ma tahaksin öelda, et kartsin, aga see ei olnud nii. Otse vastupidi. See oli kaugelt kõige huvitavam asi, mis minuga iial juhtunud oli.” "
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Õnneks jätkub raamatuid ja jääb ülegi. ise loen viimasel ajal 3 korraga. Üks on põnev, teine hariv ja kolmandas pole veel selgusele jõudnud :D Päikesepilgar teeb kadedaks, meie kandis on vaid aimatava päikesega tunde olnud.
ReplyDeletePäikese järgi saabki aru, et kevad pole kaugel. Talvel oli päike unine ja mõttetu, läks ruttu looja. Praeguseks aga annab juba ilusa pika päeva ja kui peale paistab, siis isegi soojendab.
DeletePäike on üks hea meeleolu ja rõõmu allikas, tore et teda aegajalt näha on
ReplyDeleteRaamatud on mul kahjuks viimasel ajal riiulil tolmu kogumas - puhtalt aja puudusest. Kanada kuuski ma ei katnud eelmisel aastal ja jätan vist ka sel aastal vahele. Eks näis. Kangiga sai maad uuritud, külmunud on 10cm. Kuuse juured peaksid ideepõhiselt vee kätte saama. Kuna lumikate on piisavalt paks, ei tohiks sügavamalt ka külmuda. Aga muidugi on need kanada kuused ju hellikud.
ReplyDeletevagavaikne jah see veebruar. Taimetellimused kihutavad üle ekraani :)
ReplyDeleteJutukate jaoks pole ma aega enam võtnud, mõned ingliskeelsed krimkad välja arvatud, aga neid ka pigem kuulan mingi õuetegevuse juurde. Toasoojas loen aiandusalast kirjandust, see maailm on ikka veel nii põnev.