Pikkamööda olen hakanud oma küsimustele vastuseid saama. Millised õied on säbaral kurerehal, drüüasel, viljatul kurerehal, Toolsest tulnud tumesinisel iirisel jne jne.
Üsna varsti algab kõigi hostade õieõnnistus ja ehk saab ära määrata seni nime poolest tundmatuks jäänud puhmad, või, noh...vähemalt on õisi nähes selleks veidi suuremad võimalused.
Kohe avab õied kahkjas iiris, ripsmeline metsvits ja ohhh! kibuvitsad.
Mis lahtiseletatuna oleks vastus küsimusele, et kas kibuvitsad suvatsevad selles kitsas kastis ennast lõpuks ka hästi tunda? Suvatsevad küll.:)
Kibuvitsakoppel rohetab lopsakalt ja see teeb rõõmu. Roheluses kumab palju-palju õiepungi, kuid ma ei arva enam heauskselt, et kibuvitsu on kerge istutada.
Palju paksu hoolt, varjutamist lauspäikese eest kuumal suvel, palju ämbreid vett...ja lõpuks mingil hetkel juurdub ta hoogsalt nagu naftapuur, kuid sinnamaani täiesti noateral, ähvardades iga päev ära kuivada. Roosilisi ei ole kerge kasvama panna. Kaevu juures vinduvad hoolimata vihmasest kevadest selle suve istikud - näärelehise roosi katsepõld. Ma tean, et lõpuks nad juurduvad, ehk (no tahaks loota ju), kuid praegune pilt pole kuigi hmh...roosiline.
Järgmiseks suveks ootab ees jälle palju avastamist: millised õied on neil kuuel päevaliilial ja seitsmel uuel aed-iirisel? Milline õis on kõrreliselehisel iirisel?
Kas must leeder hakkab uues kohas õitsema? Kas söödava kuslapuu juurutamine õnnestus?
Milline näeb anomaalse pojengi poeg välja aasta pärast? Aga kahe aasta pärast?
Kas tõesti see helendav taimeprügi kuldsete lehtedega jaapani enela all on jaapani enela isekülv? Kas nii siis käibki SEE enelatel?
Jne jne.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment