Kui ma eile linnast koju tulin, olid mesitaru lävepakul teistmoodi meeleolud. Justnagu pisut elevil ja segased. Maadeldi, aga mitte kurjalt, üks justnagu tantsis, aga teised ei teinud temast välja ja kõndisid minema, siis sättis ta ennast jälle sinna kus rohkem rahvast oli ja viristas jälle tiibu ja tegi mõne silmuse...ah, siis lõi käega ja sukeldus tarru. Siis maandus lävepakul suur tume tulnukas ja teine veel. Neid tõugati õlaga ja sõimati, aga nad rammisid ennast tarru. Röövlid! läksin mina paanikasse ja sättisin ennast tähelepanelikult vaatlema. Suur tume tuli jälle välja, ringutas koduselt, sügas rinda ja läks tagasi. Tal olid väga suured silmad, järelikult mees, vabandust, lesk, mis tähendab sama. Ei, need ei ole röövlid, siin on miskit muud teoksil. Ümbruskonna lesed on saanud haisu ninna, et tarus on paarumata ema ja sätivad ennast valmis, et tollele pulmalennul sappa haakida. Ja kus seda kõige parem teha oleks? Ikka paarumata emamesilase tarus. Nüüd sain ma aru, miks lesed igal pool lahkelt sisse lastakse. Äärmiselt jabur oleks ju kusagil õhus, tuule käes varitseda, et millal ta nüüd tuleb ometi. Tarus on hea seltskond, saab süüa ja mis linnukesel muret.
Tiibade rabin ja rahutused tarutrepil olid kella nelja paiku täiesti vaikinud.
Vist sai pulmalend tehtud. Väidetavalt sellega pikalt ei jamata ja ema üle 15 minuti tarust väljas ei ole.
Istutasin oma kaks viimast aaret `Orange Marmalade`ja `Sun Power` maha ja käisin täiesti julgelt taru kõrvalt kastmisvett võtmas. Tarus oli rahu majas.
Kuigi ma ei ole viie päeva jooksul aias saanud ühtegi nõela, kahtlustan ma neid endiselt pisut. Ikkagi mesilased.:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment