Hommikust peale sajab. Ei, mitte mingit piksepadukat, ega vikerkaarevihma nagu võiks aastaajalt loota vaid ühtlast pikamaasörki laskvat püsivihma, mis justnagu vihjaks võimalusele, et meil võib siin veel kaua sadada.
Tuli tõmbuda siseruumidesse, sest vihmaga ju maastikke ei ehita. Nõnda kuluski tänane päev ära hoopis kangastelgede kauplemisele, uue käruratta poest äratoomisele ja Viimsi kandi perenaisega taimevahetusele. Sel suvel ma enam taimi ei vaheta, sest aed on nüüd täis. Homme hakkan uutele tulijatele uusi kohti otsima. Selles paketis on palju tundmatuid taimi, kellele leian nime alles siis kui õisi näen. Tean ainult, et iirised on imelised, astilbel on rohelised õied, hosta on keegi imepisike sort ning söödav kuslapuu ja lõhnav kuslapuu koos alpi kortslehega on äratuntavad.
Tegelikult on eesaias veel ruumi ja selle põhjal kui hästi ennast tunneb seal varane sinine iiris, siis võivad ka teised iirised sinna minna. Hea koht, kus pole tigusid.
Kangasteljed on poolikud, aga jube erilise väljanägemisega. "Väikese kalurihüti teljed noarootsi kandist", ütles endine omanik. Nii pisikesi põrandatelgi pole ma kunagi näinud. Mõõdud on umbes sellised, et kui igalt poolt ca 20 cm maha võtta, saaks korralikud lauateljed.
Kahjuks ei ole komplekt täielik ja aeg on hävitanud telgede parema poole, millest on järgi vaid kanga edasikerimise süsteem. Metallosad on kõik sepistatud ja korralik töö, ja mul on tunne, et need teljed on vanemad kui 100 aastat. Kaasas oli ka kolm ontlike vaskpiidega käterätikusuga, mis paberisse keeratud, kuid lihtsamad kotiriide- ja vaibasoad on tehtud pilliroost (!) piidega. Ja tallalaudadesse on augud mitte puuritud vaid tulise oraga sisse põletatud (!). Misuke mässamine see võis olla, kuid eesmärk pühendab abinõu - ilmselt oli vaja, aga puuri polnud.
"Reha" on tõeline reha, igivana ja üleni puust. Teen sellest homme pilti.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment