Inimene võib tuttavate turvaliste helide (akordion, äike, telekas, viiul) saatel magada nagu nott, aga kui unenägudesse lõikub vaikne tundmatu hääl, siis sakutab seljaaju kere ärkvele ja käsib kõrvadel heli allika kindlaks teha. See veider väga madal ühetooniline jõrin või uma oli kestnud juba tükk aega enne ärkamist. Unemati pakkis laksupealt asjad ja aru asus häält analüüsima. Magajad nohisesid siin ja seal oma nohinaid ja järelikult ei kostnud see toast. Unine mõistus tuli omaarust hiilgavale järeldusele - hoolimata ühetoonilisusest, teeb jõrin pause. Heli tekitaja hingab! Ahaa, järelikult on tegu...aga kellekuradiga võiks olla tegu meie rõdul kell kaks öösel?
Bond? Aiah, rõdul on seis tekkinud ja kohe võib alata laulupidu!
Hiilisin kuuvalges akna juurde, aga mingit seisu ei olnud. Bond lebas verandalaual nagu must päts ja tuiutas uniselt võõrast isandat verandatrepil, kelle suunast ikka veel ülalpoolnimetatud mõistatuslikku jõrinat kostis. Ma usun, et Bond teadis toda unetut pässi hästi ja ei pidanud vajalikuks ähvardusi Roni laualt maha või ma lasen su soolikad kuupaistele tõsiselt võtta. Aga mina ei tundnud ja oma kass ikka kallis, avasin rõduukse, kahmasin sooja unise Bondi sülle. Ossamumeie! Võõras kõuts ehmatas rõduukse kääksatuse peale nii, et katapulteerus kuhugi kuuri poole. Kui need ei ole ainult karud, kellel kange ehmatus põhja alt ära võtab, siis eks see ole päevavalges näha.:)
Toas selgus tore tõik, et NII ükskõikne see mede kassiisand ka ei olnud kui ta võõrale paista laskis, sest Bond uuris läbi akna tükk aega teraselt õuevarje, enne kui rahule jäi ja toas pessa magama kobis.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
oh kui hea ja armas lugu :D
ReplyDelete:)
ReplyDeletePisike pai Bond! :-)
ReplyDeletePole enam pisike midagi, paras taburet juba :)
ReplyDelete