Aprillilumi esimeses kolmandikus

Kevadesooja ja lindude hommikuste rõõmukontsertidega on vahepeal väike paus. Kõigepealt oli esmaspäeval märgatav jahenemine pluss vihm, mille peale muld ja mets heauskselt magusasti lõhnama hakkasid (ikkagi kauaoodatud kevadvihm!), siis läks aina jahedamaks kuni kolmapäeva (10.04) hommikul ärkasime lumemuinasjutus. Närv ei pidanud vastu. Vuhisesin kasvuhoonesse ja tõin sealt ära tärganud külvid, mille hävimist ma üle ei elaks ja kui toas tagasi, siis vaatasin läbi akna lumist aeda ka. Ei, väga ilus oli. Mõni aeg siis jälle mustvalge maailm. Kena, kena. Tulbilehed on juba 10 cm pikad ja paistsid lume alt natuke välja nagu etteheide või midagi.
Külvid on põnevad, umbes pooled näitavad idanemismärke, mõnel on pinnas paksult beebitaimedega kaetud, teisal on nina pistnud üksikud tegelased.
Kuna jaapani enelad on alpikaljudel täiesti asendamatud taimed, siis tegin nende külvi ka. Enelataimed on mustal mullal oma värvi tõttu hästi nähtavad. Pisikesed justnagu fluerestseeruvad kahelehelised nähtused.
Aprill on kasvuhoone vahet jooksmise kuu. Päevaks katuseluuk lahti ja ööseks külvidele palakad peale. Kõrgrõhkkonnaga on meil karmid öökülmad. Päeval särab soe päike, aga öösel on miinus 5.
Praeguseks hakkavad võrkiirised juba lõpetama, õied avasid näsiniin ja maadjas litterhein. Sinilillede õiepungad ootavad sooja ilma ja pole veel avanenud.
Härra Tibul on uus õhturituaal. Kass kalpsab voodile ja vaatab siis tähelepanelikult pool minutit seda kohta kummutil kus oli linnupuur. On see tänumeeles? Jumal tänatud, see õudne lind on läinud. Või kahjatsusega Oh, oleks tahtnud ikkagi teada mis lõhn tal on. Või nending Seal oli lind, enam ei ole, pohlad. Sõpru neist saanud ei oleks, selleks oli Kiizu juba...hmh...liialt välja kujunenud maailmavaatega, kuid ega neil nurrikutel kuigipalju meelelahutust ei ole ja tiaatrit oskas lind teha. Nii, et kaldun tugevalt keskmise variandi poole. :)