Jutulind on igati sotsiaalne olevus ja suhtleb end ümbritseva ruumiga täiesti vabalt. Kuni pererahvas oma igapäevast elu elab, laseb papagoi ajaviiteks muudkui laulu ja juttu. Kiledad džunglihääled vahelduvad elektrooniliste vidinate puhtalt ja täpselt ette kantud signaalidega, siis köhib pikalt ja raskelt keegi bronhiidis mees, vahele poetatakse sõnu "jou"; "misteed"; maheda naisehäälega "Eitoohi", siis on kodumaine linnulaul, siis öeldakse kaks korda jämeda mehehäälega "VARVAS" (selgub, et linnule on rääkimine väike lõbu ja eesti keele foneetilised nüansid pakuvad omajagu pinget), sest suhteliselt üsna varsti ütleb ta kõiki tähti täpselt välja hääldades"ARMAS" vidinad-sidinad, raevunud makaagi kriiskamine (tõenäoliselt National Geographicust:), tagurdava traktori hoiatussignaal, siis räägib lind endaga "Kiizu, kizu-kizu!, kurr-kurrr!", veel metsalinnumuusikat ja papagoi ütleb selgelt "Sitakott!". Naerame. Toast kostab hullu Baba-Jagaa naeru. Paistab, et linnuke siiski teab mis ta räägib, sest õhtul poole kümne paiku tuleb kardina tagant vaiksel ja sümpaatsel mehehäälel "Head ööd!"
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Elu on vahva, eks! :) Ja sulle on antud võime seda sellisena ka peegeldada! :)
ReplyDeleteJah, need olid endalegi huvitavad kolm päeva. :)
Deletekas te üldse enam seda lindu tagasi anda raatsite :)
ReplyDeleteJuba läks oma koju. Ta ei ole lihtne lind, armastab ainult ühte inimest ja muu maailm saab nokaga. Ja siis loomulikult igatseb ju seda oma inimest.
Delete