Mõnikord on see hommikuti teelt ära vaalutud, mõnikord peab läbi lume sumpama ja metsa saab minna ainult suuskade või räätsadega. Peremees käis korra koera tuulutamas ja lumi olnud igal pool kubemeni, koer vaadanud ka sellise näoga, et kas me sellist eestit tahtsimegi...No see metsaminek on koera jaoks alati nagu nirvaana, et saab joosta ja nüüd siis kahla omaenda kõhule toetudes peremehe jälgedes tasakene nagu lumeinvaliid. Nõme ikka küll.
Nii, et uudiseid ei ole. Ja ei tule ka. Kui just lund uudiseks ei loe.
Muidugi võib uudiseks lugeda ka seda, et minu karvasel äratuskellal on jälle kruvid lahti. Pool kuus ma ikka ei tõuse küll. Ka siis mitte kui mulle mu oma prillid ja juuksehari näkku kukutatakse. Irw ja kui ta voodist välja lükata, ei, ta ei lähe katki ega solvu, ta ronib nördinult õiendades tagasi ja kobab käpaga teki alt. Kusjuures küüned ei ole ära koristatud, et paremini ulataks. Ükski tehnika ei saa sellise vastu. Puhtalt kiusu pärast enne seitset ei tõusnud, aga "lõbus" hommik oli.
Kui teil on raskusi hommikuti ärkamisega, siis võtke endale kass. Mustvalge, neli kilo, jäärapäine.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment