Esimene kontsert

*üles kirjutatud sündmustes osalejate jutustuse järgi*
Kõik sai alguse sellest, et peale verinoore bändi teist koosmängu sisenes üldkasutatavasse prooviruumi keegi kõrvarõngastega ning ruudulise särgiga noormees, tegi värskele koosseisule paar mesist komplimenti mängitu kohta ning palus neid tasuta omaenda bändi tuuri soojendama. Värske bänd oli loomulikult kohe nõus.
Neil ei olnud küll lugusid, mida esitada, peale kahe, mis halvasti välja tulid, aga noh, neli päeva oli ju veel esinemiseni aega. Pealegi, bändil oli ju uus Kitarrist, kes lausa jumaldas igasuguseid esinemisi.
Peab mainima, et Bassist oli oma pilli mänginud alates augustist, Trummar põmmis alates juunist, aga uus Kitarrist oli kitarri kütnud juba 8 aastat.
Oli detsembrikuu teine ja väga lumine nädal.
Kontsert pidi algama kell kümme õhtul, värske bänd voolas varem kohale, et saundi kontrollida ja tegi tillukesel laval paar proovilugu. Bassisti sõrmed olid närvihigist libedad ja Trummaril oleks nagu midagi hingekurgus olnud, sest avaras pubi moodi keldriklubis oli nii palju teisi hindava olemisega bändimehi.
Kõnealuse bändi lavale astumise aeg oli paika määratud poole ühe paiku öösel. Vahepeal käisid osad bändi liikmed kodus närve puhkamas ja see, et Bassist 20 kõne peale taksot ei saanud ning Trummar talle oma autoga läbi metsiku lumetormi järele pidi saanima, oli roosamanna selle kõrval, mis edasi juhtus. Autos visati muidugi kõvasti nalja, et mis kõik veel VÕIKS juhtuda.
Tallinna tänavad olid peaaegu läbipääsmatud, kuid Bassist ja Trummar jõudsid viimaks siiski täiesti elusalt pubisse, kus neile astus ligi nördimusest värisev baaridaam ja teatas midagi väga hirmsat: hapra kehaehitusega bändi Solist ja Taustalaulja olid köögist liitrise jäägermeistri pihta pannud ning selle kahe peale ära joonud. Hetkeseisuga vedeles Solist seosetuid mullikesi ajades lava ees publikule mõeldud diivanil ja Taustalaulja oli ennast naiste peldikusse luku taha pannud, et seal rahus oksendada. Asi omandas eriti erksad jõujooned selle tõttu, et saalis teati olevat hulga nimetatud bändi fänne, kes kannatamatult nende esimest avalikku ülesastumist ootasid.
Lavale minemata jätta ei saanud.
Niisiis talutasid Kitarrist ja Trummar koridoris poolteadvusetut Solisti edasi- tagasi ja üritasid teda reaalsusse tagasi tuua, vahepeal käidi õues ka lumist õhku hingamas. Solist naeris palju, loopis juukseid ja tegi püstijalu väikesi pooleminutilisi uinakuid. Õnneks oli võimalus esinemisaega veel edasi lükata ja kuna Solist siiski täiesti akontaktne ei olnud (suutis laulda, kuid mitte rääkida), siis jätkasid mehed elustamist.
Kuna Solisti pisivarguse pärast enam taharuumidesse ei lubatud, siis toimus kogu elustamisprotsess üldkasutatavates ruumides kõigi silma all.
Bäckilaulja oli oksendamise lõpetanud, magas naiste vetsus ning oli täiesti kättesaamatu. Solist võttis aga tasapisi jalgu alla ning jättis lühikestel selgushetkedel mulje, et ta võiks isegi esineda. Näiteks muretses laulusõnade pärast, mis ta koju oli unustanud, mispeale tehti talle elustamiskatsete vaheajal täiuslik spikker.
Lõpuks polnud midagi enam võimalik edasi lükata ja bänd astus püünele. Veel üks ootusärev hetk, kui Trummar ja Kitarrist Solistist lahti lasid, et kas seisab. Seisis. Tuikus veidi, aga seisis. Ülejäänus lootsid kõik muusikute jumalale. Eesriie avanes... (eesriideid pole enam ammu).
Kontserti alustas Kitarrist kauni ja paljutõotava soologa. Trummar, Bassist, ning mõne hetke pärast ka vahepeal väikese uinaku teinud Solist, järgnesid talle. Kitarrist mängis nagu noor jumal, koketeeris pilli, publiku ja põrandaga ning tema soolode ajal minestas saalis naisi. Puhtast vaimustusest. Tema taustal püüdsid teised pillid anda endast parima, kui kellegi sõrm väärataski, siis ei pannud seda keegi tähele, sest...kõik vaatasid Solisti. Natuke räsitud välimusega, kuid endiselt ilusana, püüdis ta jätta muljet, et kõik on kontrolli all.

Kui bänd lugu alustas, siis tahtis tema hoopis teist lugu laulda. Oma lemmiklugu. Trampis jalgu, viskas isegi spikri maha. See korjati üles. Viskas uuesti. Ei jäänud midagi üle, tuli alustada tema lemmiklooga. Segadushetke ära kasutades tuikus Solist väledalt Kitarristi mikrofonini ja üritas seda enda kätte saada, et bändi tutvustada. Kitarrist ei andnud ja rahvas saalis elas tuliselt kõigele kaasa. Peab tunnistama, et ka karmimatel meestel jooksid naerupisarad mööda palgeid. Solist tahtis selle peale teist korda oma lemmiklugu, aga bänd keeldus tema palvet täitmast. Kitarrist laulis järgmise loo üksinda ja lõpuks ühines temaga ka mossis Solist, kes vahepeal kurjal ilmel oma mikrofoni oli lakkunud.
Kokku mängiti viis põhilugu ja kaks lisalugu. Publik ja Kitarrist olid lihtsalt võrratud. Solist vahepeal laulis, vahepeal üritas bändiliikmetega vestlust aretada. Lõpuaplaus aga kestis ja kestis kuni viimaks kõik läbi sai ja bänd tagaruumis viimaks lõdvestuda tohtis.
Bassisti varbad valutasid, kuna Kitarrist oli kirgliku soleerimise ajal need lihtsalt ära tallanud ja Trummar ei suutnud oma näolt õnnelikku muhelust koristada, sest üks teine, kogenum trummar, oli just hetk tagasi ulatanud talle oma käe ning öelnud “Minu lugupidamine”.
Kohal oli ruudulise särgi ja kõrvarõngastega mees, kes jälle bändiliikmeid meelitas ja järgmisele tuurile kutsus. Tuju oli kõigil ülihea, sest publikule oli see omamoodi aus etendus väga meeldinud.
Bäckilaulja ärkas ka üles ja nähes, mida ta vetsuga teinud on, üritas vaikselt minema hiilida. Seekord õiglus võitis: baaridaam ulatas talle mopi ja ämbri ning käskis kõik köötsimise jäljed kaotada.
Pärast kontserti toimetati Solisti kolm tundi koju, sest korraldajad käskisid enda järelt KÕIK ära koristada ja lumetorm oli veel hullemaks läinud. Aega läks sellepärast nii palju, et alguses Solist ei tahtnud koju ja pärast tahtis, aga ei mäletanud enam kus ta elab ja siis kui see talle meelde tuli, siis selgus, et ta on oma võtmed ära kaotanud.