Mõtlesin eile, et annan kütjale vaba päeva ja lähen kütan ise katla ära. Viimatine kütmine oli toimunud siis kui Scarleti sabad veel üle Saku pühkisid. Tagaaeda jõudes leidsin eest ühtlase lumeplatoo (teed katkamajja ei olnud) ja maja nurga juures kössitas elevandisuurune lumedüün. Ok, meil on tegemist talvega ja sellised üllatused...kas see hakkab siis tõesti iga kuradima talv korduma! üritas seljaaju vahele rääkida...võivad iga päev tabada, rahustasin ma ennast labida järgi minnes. (Siis ma veel ei teadnud, irw, et ka puuriit tuleb välja kaevata ja veel suurem lumedüün on blokeerinud katlamaja ukse.:)
Kui Härra Tibu õue lasti, jooksis ta rõõmukruuksatuse saatel mööda mind üles ning tahtis, et me nüüd koos edasi kaevaksime, sest siis saab tema mu turjal rodeod teha. See ei läinud mitte, sest katsu lund kühveldada kui neljakilone kass turjal võimleb. Viisin Tibu tuppa tagasi.
Kaevasin katlamajani tõsise kuristiku, mille põhjas oli võimalik käia ning hakkasin puuriita välja uuristama.
Kui seda lund nüüd jätkuvalt veel umbes kolm kuud sajab, siis peab hakkama mõtlema hangede tihendamise peale. Kui 2 meetrine lumekuhi maha tallata, siis mahub sinna veel üksjagu ladustama, kuid kohevas olekus on selle lumeõnnistusega veitsa nutune seis. Krunt on väike ja lund pole juba praegu enam kuskile panna.
Jaanuari lõpus avaneb tänavalt umbes järgmine pilt: meie krundil on suur lumekuhi, millest tõuseb suitsu. Esiukse juurde oleme kaevanud tänavalt siseneva uru (poes peab ju käima).
Veebruari lõpuks on tagaaia lumest tehtud juba kolmekorruseline iglu, aga lund on ikka veel üle...
Märtsis ei viitsi keegi enam igludega jamada ja me hakkame seda tuimalt plokkidena virna laduma.
Aprill: Lund sajab edasi, irw.:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment