Eile arvasid sõbrad, et nende Rebala mõisa juurde oleks vaja hekki, sest olin neile rääkinud Imede aiast. Spontaanne otsus sündis poole tunniga - tagasi Jõgevamaale. Paraku jätkus ungari sirelit vaid Rebala jaoks ja karvase viirpuu mõtte laitis Liina maha, sest tolle hekk on tihe ja ilus vaid siis kui seda 3 korda aastas pügada ja pügades peavad olema paksu tallaga kummikud jalas, sest neist 7 sentimeetristest astlatest räägitakse õudusjutte. Kuidas need lähevad täies pikkuses hästi sisse, aga välja enam ei tahtvat tulla. Kujutasin ette, kuidas Tsett iga pügamisekorra ajal minust "häid" mõtteid mõtleb.:(
Ei võtnud seda viirpuud ja rohkem kellegile ei soovita ka. Marjad marjadeks, sest kandma hakkab alles 6-7 aastane puu-põõsas. No ikka puu rohkem. Vabakujuliselt maakodu krundiserva - palun, aga linnaruumi jaoks liiga võimas taim.
Liina soovitas järgmine varakevad teha sakukatele hoopis korvipaju elavtara. Esiteks - ei maksa midagi, teiseks - ei anna juurevõsu ja pügada pole ka vaja.
Ideel on jumet, sest see näeb tõesti sümpaatne välja.
Aga oma hostapalaviku riismed elasin välja Tinnile hostasid valides. Ja enda kollektsioon täienes tulipunase astilbe, karusõra ja täiesti ilmetu pisikese ronitaime pojaga, millel on täiskasvanuna süsimustad õied.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment