Rääkida hommikul pikalt ja põhjalikult oma päevaplaanidest ei ole hea mõte. Jumalad saavad kõhutäie naerda. Eilsest veel niipalju, et poole kohvi ajal hakkas tibutama ja väga tormiseks kiskus ka. Tsement on mõnus materjal, aga sellega saab toimetada ainult tuulevaikse ilmaga. Pole üldsegi tore kui tuuleiil kühvli pealt pool jahu hammaste vahele puhub. Käisin kive näppimas küll ja ritta seadmas, aga mida pole on müüriladumisilm. Kibuvitsakoppel lükkub jälle edasi.
Läksin lõin hoopis ühe sinisetriibulise vaiba kokku. Talve lõpuks sai telgedest päris ära tüdinetud, aga kui pole jälle kaua süstikut näppinud, on see tegevus äraütlemata meeldiv. Täna löön teise kaltsuka veel ja Lilleke tahtis veel kahemeetrist täisvillast. Küll on hea "kokku lüüa" kui materjal talvel juba ette valmistatud. Põhitöö ongi ju see kaltsulõikamine, kokkuõmblemine ja rittasäädmine. Eks ta üks hobivärk rohkem ole, vahel olen mõelnud, et pulli pärast teeks kalkulatsiooni, palju tööd ühe vaiba sees tegelikult on, aga pole viitsinud, äkki läheb isu üldse ära:). Parem vihmase ajaga mõnuga kududa ja eluga rahul olla. Kingu aiaga jätkuvad tööd kah alles järgmisel nädalal. Pole mulda, taimi ja multši, muud asjad pakilisemad ja pererahvas on samuti aja maha võtnud. Nii et jätkuvalt sinisetriibulisel lainel.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment