Käisime Ellamaal ka ära. Lahke pererahvas, huvitava olemisega koerad (tõelised isiksused) ja põnevate taimedega heinamaa. Noh, minu jaoks põnevatega, sest kohtusin seal kohe jaani-õnneheina ja hõbemaranaga, mida esimest korda elus nägin üldse eelmise suve botaanikamatkal Räpinas. Arvasin, et need on Lõuna eesti taimed, nagu käokuldki, aga võta näpust! Ja näib, et eestimaal on piisavalt palju taimi, et midagi igal suvel kuni elu lõpuni reaalis esimest korda näha :)(Nagu üleeile kohatud koera-pöörirohi Saku serva peal.)
See käib just silmatorkava välimusega taimede kohta. Aga need kollased õienutid on mul kõik segamini, vaatasin just õistaimede kukeaabitsast, et mis see siis eile oli, kas põrsashein või kännas-karutubakas. Mine võta kinni.
Ah-jaa, ühe pokumesila mesilasega kohtusin ka. Teised ei saanudki teada. Mõõtsin välja mõistliku vahemeaa enda ja mesipuude vahel, tõmbasin mõttelise ...hmh...joone ja jäin madalat profiii hoides selle taha. Sutsakas pole veel maailmalõpp, aga täiesti talumatu on, et kunagi ei tea MITU neid võib pikeerida ja millal. Eriti jube on raevundsumisev sebimine nõelamiskohal enne sutsakat. Pangu vaikselt ära, milleks see twist veel.
See tuli ja tiirutas, aga hääl polnud kuri. Vaid pisut tõre, et mis kükitad siin jne. Ma kahtlustan, et igas tarus on mõni intrigaan või halvatujuline isend. Kohe peale meie erakohtumist tolle pahura mesilasega sai poku endale "budda kõrva". Kesse muu ikka oli.
Aga õhtul kohtusin meie pööningul herilastega. Pööninguluugi külge oli moduleeritud kena
ümar pabermajake. Jahmatus oli mõlemapoolne ja intsidente ei toimunud.
Niisugune kohtumiste päev.
Muide, see, millest herilased oma pabermajakesi teevad, on väga põnev.
Kord märkasin, et vanad hallid puust pesupulgad nööril muutusid kirjuks. Ilmastiku käes said nad ühtlaselt halliks, nagu katmata puit ikka, aga keegi oli käinud neid "uuendamas", sest kohati paistsid sine vahel suured laigud heledat puitu. Ja siis maandus pesupulgale herilane. Tõmbas turja küüru ja lõi lõuad puusse. Palju ta ühekorraga kätte ei saanud, aga sinekord on imselt pehmem. Lähedat kuulates kostis isegi kraapimise heli. Ilmselt oli "pesapunumise" aeg, sest neid käis 2 tükki kordamööda pesupulki koorimas. Puidumämmi mahtus suhu või kuhugile arvestatav kogus, sest too tiivaline roobitses tükk aega enne kui põsed punnis jälle pesa poole tagasi lendas.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment