Sõber

Kõik kassipässid kes mäletavad Proua Muri kui lahke ja kirgliku naisterahvana, saavad meie tagaaias nüüd armetult peksa. Ega nad väga enam ei tulegi, vaatavad niisama läbi aiavõrgu, et mis tõistre pool ka tehakse ja seavad siis sammud vähem eluohtlikku kanti. Kevadeti õnnestub mõnel aktiniidia ümber natuke kiimelda (aktiniidia mõjub kassidele nagu palderjan), aga see on ka kõik. Väike malbe Muri muutub lihtsalt väikseks jubedaks fuuriaks ja iga kasskülaline põgeneb õudusega. Erand tehakse isand Arturile, kes tohib suvel meie pojengides põõnata. Ja Pätule.
Pätu on kummalise olemisega sinivereline (lontis kõrvad) linnakass, kes alevikku elama toodi ja eelmisel suvel lapsemeelselt loodust ning kassiradu avastas. Meie Sass oli sel ajal umbes sama totu ja nii nad jõlkusidki kenadel suvepäevadel koos. Olen tabanud neid solvunud ilmel taru juures "neid nõmedaid kärbseid" jõllitamas, mängumaadlusi pidamas, kompostikasti juures saaki varitsemas ja seljad koos Pokumehe töölaua all magamas. Niisugune naljakas meeste sõprus. Muri kah Pätule millegipärast turja ei karga ja nõnda nad tuiasidki suvel ühtelugu koos. Mõlemad musta kasuka ja valge maniskiga. Ühtemoodi lihtsameelsed. Siuke armas ja koomiline paar. Sass on suur sale ja avala näoga. Pätu jälle suur, kohmakas, kühmus seljaga ja alati pisut nagu imestava ilmega.
Peale sula viskas vahepeal paar kraadi külma ning kassid ei vaju enam hangedesse silmini sisse. Pääseb jälle liikuma. Seda oli eile täiega tunda. Sass ei seisnud enam üldse toas. Tuli õuest, niheles minutit kümme kööki ja tuppa, endal silm peas säramas ning nõudis siis jälle õue. Mida põrgut!
Oh jumakene, aga Pätu oli ju külla tulnud.:) Meie terrass on lumest puhas ja seal oli hea asjatada. Käpiti koos muruniidukit, näriti vaibaklopitsat ja hüpati üle tarukastide. Lõpuks tuli Sass tuppa ja Pätu jäi talle läbi akna järele vaatama.