Elu on näidanud, et kui Härra Tibu kõneviis lõikavalt kriunuvaks teritub, siis on parem tema õuelaskmisega mitte viivitada. Tõenäoliselt on ta juba ammu vihjanud sellele, et keegi võiks ukse avada, aga oma mõistmatuses ei ole keegi tema palveid tähele pannud ja nüüd hoiab ta viimse jõuga jalgu risti.
Nati imelik kellaaeg küll nagu kuuri alla kaapima minekuks, aga misse minu asi...
Lasen kassi õue ja verandal libiseb pimedast tema juurde suur must keegi. Pätu või? Ongi.
Sõbrad panevad momendiks põsed tervituseks vastakuti ja kihutavad hääletult üle tagaaia hangede nagu kaks musta varese varju. Hüpped, petterünnakud, osavus, trikid, amokk aiani ja tagasi, hüpped üle aia, metsiku lustiga üksteisest üle ja ümber kihutamine jne
Proua Muri vaatab läbi akna meeste õhtujooksu natuke pealt..."Einoh!"... ja läheb korvi magama.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment