Wednesday, May 31, 2023

Jaheda algusega suvine maikuu

 01.05 Ennemalt on meil vahel volbritki peetud, kuid eile õhtul mitte ei vaadanud ka ukse poole, et läheks välja või teeks tuld või midagi. Õues ulgus külm kirdetuul ja jäist vihma piserdati vastu aknaid. Jahedus võttis maad tegelikult juba reedel, kuid viimasel ajal kipub see lausa talveks kiskuma. Öösel oli -4. Seekord ei katnud midagi. Nii palju on neid õrnas leherüüs hapraid noorte epide puhmaid ja õitsevaid priimulaid, et kõigile ei jätkuks niikuinii ämbreid. Kui võtab ära, siis võtab. Tohutuks kergenduseks ei paistnud suurimal epil midagi viga olevat. Seekord läks see karikas mööda.

Kolmenädalane soojalaine aprillikuus oli mõnus ja puha, aga taimede jaoks tsipa valel ajal, sest praegu astub põhjamaine mai taas oma normaalsete temperatuuridega troonile ja häda sellele, kelle arengutsükkel õied või varred ohtlikult lopsakaks on lasknud kasvada. Martagonid on võimsad, tulbid suhteliselt valmid paari päeva pärast puhkema, nartsissid õitsevad, priimulad on täies hoos ja metsad ootavad hiirekõrvul. Metsad on targad. Kui vahepeal oligi nii soe, et mõne aprillinädala võis suvega segi ajada, siis puud lehte ei läinud. Pole õige aeg ja kogu moos. Tasa ja targu, pikem ilmateade näitab veel ligi nädala jagu öökülmu. Aga alpikaljud on õites. 

Vihmade poolest on viimasel ajal hästi. Maapind on joodetud ja kõik pütid-anumad vihmavett täis. Sel suvel tahaks kastmise osas ainult vihmaveega hakkama saada. 

Bond toob kuskilt hiiri, juba teine lühikese aja jooksul. Väidetavalt sööb kass enne saagist ise kõhu täis ja pererahvale hakkab mõtlema alles järgmise ulukiga. Nii tore, see poolsummutatud "Mbääuuu!!! Ma tõin teile! Laske sisse!" See hiirewärk on äärmiselt kahtlane teema, vahel on saakloom veel elus olnud ja mööda maja peitu putkanud ja kunagi ei tea, oleme kuidagi tundlikuks muutunud, nii et me tegime näo, et meid pole üldse kodus. Tõmbasime kardina ette. Bond natuke aega rahmeldas rõdul, siis läks kasvuhoone taha ning sõi hiire ise ära. 

02.05 Jumala eest, külm on! Õhtul kella kuue ajal näitab termomeeter 2 kraadi! Nihelesin natuke ja läksin katsin kõige suurema õiega epide puhma ära. Sigakahju kui külma saab. Kämmalvahtratele ka  külmakaitsekangast kotid pähe ning paar ämbrit veel uuele pojengile ja uutele dicentratele ka. Pole veel juurdunud ja mine tea, igaks juhuks...

Õuepilt on praegu kuidagi väga roheline. Eks oma rolli mängivad selles ka lugematud puhkemata tulpide pealsed ja ära õitsenud lõokannuste puhmad. Kui tahta tõsiselt maastikke maalida, siis tuleks iga vaba koha peale paraadpeenras paljundada priimulaid. Et oleks kärtsu, mürtsu ja värve. Peenra tagaservas juba veidi on, aga priimulalaigud võiks suuremad olla. Üks hästi tume punane seemik.

05.05 Jahedad tuuled, kõledad ööd ja lumi luusib taevaidpidi. Täna on päeval vaid viis kraadi ja päike ka suurt ei soojenda. Kasvuhoonet igatahes lahti ei teinud ja ise ka õue ei lähe. Wõdish! Tegelikult, ega just ei põle ka midagi, kuid natuke nokitsemist kivilate kallal oleks alati vaja ja paraadpeenrastki peaks korra üle käima, kuid ma jätan selle südamerahuga mõne soojema päeva peale.

07.05 Õudne hommik. Bond sai hiirega uksest sisse. Olin nii unine, et vaatasin, aha, kass tuleb, palun, härra B...Aga kui Bond juba toas oli, vaatas ta mulle otsa ja tegi "MBAUU!" ja siis oli ka hästi näha selle saba kes tal suus oli. ...issandjumal, kassikene!!! "Mbaauuu!", ütles Bond ja pani saagi maha. Ei liiguta, järelikult majas klapperjahti ei tule, hindas kogenud kassiomanik olukorra, lülitas sisemise häire välja ja kõmpis kööki kohvi tegema. Aga kui kass on hiirega sisse saanud, siis ei ole saaklooma võimalik elluärkamine mitte ainus väljakutse. Siis ma seda veel ei teadnud. Üsna kergemeelselt jätsin loomakese saagiga kahekesi tuppa. Kuidagi sai kass aru, et perenaine praegu hiirt ei taha ja sõi selle ise raginal ära. Vaibale jäid soolikad ja väikese kolbakese ülaosa kahe imestava silmaga nagu ikka. Koristasin need ära ja Bond hakkas päikeselaigus leiba luusse laskma. No ei solva ju ausat kassi mingi väikese prügi pärast kui sellise kahjuri ikkagi aias rajalt maha on võtnud. Mõne aja pärast...Süvenen mina arvutisse kui toast kostab öökimise hääli. Sellisel puhul lendab kassiomanik nagu välk rõduukse juurde ja laseb looma välja, et see saaks oma sisikonna õues ära tühjendada, aga ma ei jõudnud. See hiir tuli tal nii ruttu. Soe aurav hiire hakkliha rõduukse ees vaibal, karvapallidega segi. Esimene reaktsioon: oma juba joodud kohv kohemaid sinnasamasse kõrvale panna, aga sain käe ette. Paberkäterätikud, palju, silmad kinni,  veel sooja kassiroa olemus sellegipoolest võrkkestale salvestunud, aeg-ajalt õõgatades ma selle komposti viisin. Puhas loodus ju, missel siis on niiväga!...trööstisin äraloksutatud ennast talupojatarkuse stiilis, aga vahel need ilmselged võtted lihtsalt ei mõju.

09.05 Öösel oli küll -3,8, kuid lisakahjusid pole rohkem täheldanud. Ilmselt on -5 kraadi see piir millest allapoole hakkavad asjad halvasti minema. Igatahes eile maha istutatud udupeened sinililled on elus ja terved. Ja ongi nüüd selline istutamise aeg. Panin ka paeonia morisii veepaagi kivist aluse juurde, et soojem koht. Ning muidugi hea sõbra käest saadud kurgiõnnistus kasvukasse. Kolm tomatit ka seltsiks, et igav ei hakkaks. Kurk lihtsalt tuppa ei mahtunud ja udupeeneid tomateid veel kasvukasse panna ei julgenud. Ja ööseks igaks juhuks küünal kasvukasse miilama. Saurusevõha õiest on pagana kahju, aga selle võttis külm kasvukas ära, sest tol ööl polnud küünalt põlemas.

10.05 Lõpuks ometi on järg paraadpeenra käes. Õgvendasin laiuma hakanud lumilauku, paljundasin kerapriimulaid ja täitsin kevadisi tühje kohti priimulatega. Et oleks värve. Öökülmade aeg on läbi, päevati antakse õuesooja üle 20 kraadi ja metsad hakkavad lehtima. Minu lemmikaeg. Tulbid avanevad sortide kaupa. Aed oleks veelgi värvilisem kui külm poleks Dauuria rodo `April Rose`õisi ja ära võtnud. Priimulaõied on ära räsitud ja suurim epimeedium sai ka pihta.

12.05 Ikka veel posserdused paraadpeenraga. Vahetasin astekive välja, istutasin priimulaid kokku üheks suuremaks laiguks, killisin võililli ja paljundasin mönda priimulasorti. Maa on multši all veel mõnusalt niiske. Mida ei saa öelda multšimata pindade kohta. Päike kütab päevati korralikult ja suvi mis suvi. Puud lehtivad ahvikiirusel ja võilill õitseb.

14.05 +22, suvi. Ilus päev, lapsed käisid läbi, võilillepärg ja pärastlõunatee. Hiljem sõitsime alevikust välja nurmenukke korjama. Kasvuhoonest tuli esimene kurk. Küll oli see hea. Õhtul tulid motikalised ja üllatasid metsiku nartsissi-tulikakimbuga. Oivalisim kooslus, poleks arvanud, et tulikas nii hästi buketti sobib.

15.05 +24 varjus, palav suvepäev. Uusistutused vajavad vihma ja üldse, kogu aed on põuas. Suured vihmaveepunsud on veel täis kuid väikesed juba tilgatumaks kastetud. Paraadpeenrale on ring peale tehtud, nüüd on kivilate kord. Siblimine, rohimine ja peenhäälestus. 

16.05 Jee, vihm. Kuigi palju seda küll ei tulnud, kuid tünnid olid pooleni ja aed selleks korraks ära kastetud. 

22.05 Penskari elu on nii kiire, et pole aega kirjutadagi. Vahepealsed päevad on olnud üsna suvine täis kuuma päikest. 18-23 kraadi sooja, ööd nullilähedased, kuid öökülmata. Heleni kurk on juba kaks vilja andnud ja kosub tasapisi ümberistutusest. Tulbid lõpetavad õitsemist, Barnhaveni priimulate seemikud avavad ükshaaval õisi ja neist on palju rõõmu. Milline värvipalett! Kahvatukollane, tumekollane, kahvatu helesinine, tumesinine heleda äärega, violetjas, ülihele lõheroosa, tavatu erkroosa, oranz, oranzikaspunane, kleidisametipunane jne. Punase seemnepaki värvid olid ehk kõige nn "igavamad" elik sellised on aias juba varem olemas ja uudisekünnist ei ületanud, kuid üksikuid pärle oli sealgi. Vahepeal käib aiakülalisi, naudin täiega, et ei pea aegu paika sättima, et milla ja kuda. Ainult tuldagu. Mina olen kogu aeg kodus. :)

24.05 +26,8 Kevad hakkab suvestuma, tänavu siiski nii vara. Lõikasin eile lõviosa tulbivarsi maha, keskmised veel õitsevad ja eriti hilised avavad alles õisi. Palavate päevade õhtud pakatavad aroomidest, toomingas annab veel viimased lõhnapahvakud, kivilates aroomitsevad näsiniined, kõikjal ümberringi õitsevad õunapuud ning juba alustab sirel. Võilille pole vaja vist eraldi mainida, eks oma panuse aroomikakofooniasse annab temagi. Ja siis on õhtuti õhk selline, et kasvõi hammusta. Taustaks laulab musträstas tamme otsas aariat. Imeline aeg. :)

Leidsin oma aiast kogemata "igavese lahmaka" maad. Pesupuude alune lapike on täiesti kasutamata. Kaevasin ringikujulise süvendi, leidsin sealt oma suureks rõõmuks elusa jupi kurdistani krutsianelli ja soorohu stooloneid. Olgem ausad, soorohtu ei ole võimalik kasvatada kuivas liivmullas, kuid varem pole olnud aega süveneda. Vintske tegelasena on ta ellu jäänud. Istutasin soorohu hiigelsuurde potti ja asetasin poti veekindlasse ümbrispotti. Kui nüüd ka ei õnnestu suve keskpaigaks neid imelisi meetripikkusi külmalt tuules kahisevaid karedaid lehti välja võluda, siis  läheb soorohi mõnele tiigiga aednikule. Pesupuude alla said koha seni pottides kükitanud miniroosipojad. Minu minirooside rosaarium...Suurest suurte rooside roosipalavikust on pojengi- ja floksipeenrasse alles jäänud vintskeimad. Ja uskumatu, kuid eelmisel aastal meetripikkuse varre kasvatanud (ja uhkelt õitsenud) sinine Novalis talvitas oma jumitu varre täies ilus ning sellele ilmub nüüd lehti. Premeerisin teda ohtra kastmisega, sest meie liivmullas on juba põud. Eelmisest vihmast ei jätkunud januse maa põhjani kastmiseks. Õhtul, peale päevaleitsakut läksime mesilamaale. Korjasin talveks kortslehte, kuusevõrseid ja metsõunapuude õisi.

26.05 Eile tuli paar sahmakat vihma, vihmaveenõud täitusid ühe kolmandiku peale. Ütleme, et ühekordse kastmise jagu seda tuli, abiks ikka, aga meie liivane maa on kohati juba põhjani läbi kuivanud. Korralikku vihma oleks vaja kuid see möllab hoopis Itaalias ja uputab külasid. Seevastu on mummidega kõik väga hästi. Mesilased armastavad sooja ja kuiva suve. Mesi tuleb kohinal. Juba on magasinides raskust ja võilill õitseb veel. 

Õhtul oli linnadaamedega saun. Ühel on uus kodu, teine teeb remonti. Oh seda sidinat-sädinat ja fassongide võrdlemist, nii tore oli kuulata. Kui naised on midagi ette võtnud siis teevad nad seda väga põhjalikult. Aga kevad ongi muutuste aeg. Mina teen hapupeenras remonti.

28.05 Kaks öökülmaähvardust (kuni -3) möödusid õnneks nähtudeta. Õuetomateid natuke katsin, muud midagi. Aiandus kipub sellel suvel piirduma kastmisega. On kaks varianti: kas kastad või rohid. :) Vihmastel suvedel rohid ja põuastel suvedel kastad. Kastan seksiooniti, ühel päeval saavad ühed, teisel päeval teised kuni aial jälle ring peal on. Suur rõõm on jätkuvalt kirevatest priimulapoegadest, ikka uskumatu mis värve võib sellel taimeliigil olemas olla. Näiteks violetne.


Kevadised tööd on kulgenud suhteliselt laugelt, istutused, ümberistutused, rohimised, renoveerimised jne. Suur ebakoht oli paraadpeenra tagumine umbe kasvanud osa, nüüd on seal eliitsinililled ja muu kallisvarandus põnevamate priimulate näol. Alpikaljud olid ka hooletusse jäänud, sest olgem ausad, töö kõrvalt oli aiandus vaid pigem selline tulekustutamise moodi asi. 

30.05 Viimased tulbid on Crown sarjast, imetlusväärne kui kaua nad püsivad!


Ja varjulisel kohal pidasid kenasti vastu ka Hakuun ja Honeymoon. Praegu õitsevad kivilate mätasfloksid, kõige hilisemad tulbid, näsiniined, kullerkupud, täidisõieline tulikas, viimased priimulad, lihtõieline tillilehine pojeng ja esimesed laugud. Lumilauk on juba kaua õitsenud.

31.05 Ei saa just öelda, et maikuu täiesti vihmata oli, kuid sellist korralikku maad põhjani kastvat sadu nagu aprilli lõpus, pole tulnud. Vaid üks kahepäevane kena vihm kuu alguses, nii et tünnid täis ja ülejäänud kuu kohta veel kolm pealtkastmist mis tähendab, et kolmel päeval polnud aednikul vaja kastekannudega jamada. Aga muidu ikka palju päikest ja peenardes oleks padupõud kui me poleks kohanenud - multš hoiab päris kenasti niiskuse kinni mis ma sinna kastekannudega vedanud olen. Päikesepeenrad on kõik multši all. Mõned pildid veel alpikaljudest ja paraadpeenrast





2 comments:

  1. No ja tali tuli tagasi või vähemalt hirmutavad ilmainimesed sellega aga muidu on ilus küll. Meil on ka sel aastal musträstapere. Küll laulavad. Kui minul kassiga selline äpardus juhtub siis ma lennutab pimesi paar paberkäterätti peale ja jään Ülot ootama. Sa olid ikka väga vapper.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ei, hiiri ma pole kunagi kartnud, aga hakklihana oli mõnevõrra loksutav tõesti...Ma ütleks, et imelik kevad on tänavu. Kuumalaine aprillis, pikalt põuane ja ainuke vihmalootus on jaanipäevale. Siis ehk ikka sajab. :)

      Delete