Pühapäev algas autosse kolimisega. Õunapurustaja, mahlapress, vitsikud, länikud, potsikud, ohjeerum jne.! Just siis kui palundra oli täie vaardiga käima lükatud, tuli Härra Tibu tuppa, veendus, et tema toidukass on tühi (Mäu!) ja asus haige hasardiga meie püha üritust saboteerima.
Tõdemus: ole sa kasvõi Erik Punane, aga kuni su kass on söömata, ei lähe sa isegi mitte Inglismaad vallutama! Jätsin kõik asjad pooleli ja avasin külmiku. Veel halvem - konserv otsas ja krõbinad ka! Härra Tibu sõnavaras puudub sõna "otsas" ning ta tuias endiselt jalus, vaatas aknalaualt sügavasti silma, viskus jalge ette, kolistas kausiga jne.
"Kuule, jama on, kassi toit on otsas...", palusin ma abi. Me mõlemad teadsime mis see tähendab ja Pokumees läks ruttu poodi. Järgneva kahekümne minuti jooksul lasi Härra Tibu käiku kogu kassiliku veenmiskunsti, et minult ometigi natuke konservi välja pressida. (Huvitav, et kogu see lament käib täiesti hääletult, välja arvatud mõned üksikud kurr-nurrud või mäud, sest lõugama ei ole nad õnneks kumbki õppinud). Absoluutselt viimane abinõu on tavaliselt "krae". Kui sul on seitse kilo muskleid õlgadel, mis ennast dzemprisse haakudes kinni hoiab (siit ei liigu ma sammugi enne kui sa heaks hakkad!), siis jääb üle ainult maha istuda ja oodata. Vahepeal tuletab krae ennast meelde veidi tatise (Pavlovi refleks) põsepaide seeriaga, et minu kaledat südant ometigi pehmitada, koriseb vaikselt. Kassil on nälg! (vaimusilmas kangastuvad traagilistel kaljudel käsi ringutavad jumalannad!)
Proua Muri vaatleb seda kõike malbe taktitundelisusega väga ilusasti pliidil istudes pealt (ei tea, kellesse see tema poeg küll läinud on...:) Lõpuks tuleb Pokumees päästva kompsuga ja me saame jälle enda eluga edasi minna.
Mamma õunaaed, mis koosneb taliõuntest, oli otsustanud sel sügisel üksmeelselt, et aitab looderdamisest, hakkame parem palju õunu kandma! Kuna meil ei olnud ideid, kes võiks talvel selle mäe ära süüa ja keller on ka pisike, siis jäi üle nad mahlaks teha. Nende hunnikute läbilaskmiseks kulus terve pühapäev. Täna on selline tunne nagu oleks Lätist jala koju tulnud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Sul on mingid väga erilised kassid. Kas Sa hakkad neid nüüd õunamahlas vannitama :)
ReplyDeleteKassid on absoluutselt erilised:), aga õunamahlavannis sai pühapäeval ise oldud, kõik kleepis ja käed siiamaani pruunid.
DeleteAalu tundub härra Tibuga väga hingesugulane olevat :)
ReplyDeleteKuskilt ma lugesin, et selles vanuses kui nad veel põhilisi päheistumiskunsti nippe õpivad, võib kasse vaikselt õpetada näiteks käppa andma, käskluse peale istuma või sitsima. Kahju, et omal ajal ise ei taibanud, oleks tsirkusekass kodus.:)
DeleteMnjaa, peaks hr Tibult veenmiskunsti õppima tulema :)
ReplyDeleteTegelikult on selle nimi päheistumise kunst ja ta on selle täiuseni lihvinud.:)
ReplyDeletePeate olema toiduvarudega hoolikamad, muidu võtavad Härra Tibu ja Proua Muri ühendust loomakaitsjatega, ehe piinamine ju kui peab tervelt veerand tundi ootama. Korda pole üldse majas, njääu!
ReplyDeleteParaku, jah, paar korda aastas ikka juhtub. Siis me viskame tavaliselt loosi, et kes läheb poodi ja kes jääb selle näljase tõpraga koos koju.:)
ReplyDelete