Kevadel jääb kassiomanik oma armsast karvasest soojenduskotist ilma, sest nii kui vähegi kannatab, ööbivad näugamid õues. Noh ja mis ööbivad, ikka elavad ka. Heal juhul tullakse ja tehakse suure mangumise peale üks põsepai, kuid mingeid muid soosinguavaldusi oleks liig loota. Hoiakusse sugeneb uus joon - ma olen vinge ja sõltumatu ning hoidku jumal selle eest kui juhtud mõne sasimiseks kinni võtma. Kogu tema olemus ütleb sulle pärast veel tükk aega kui nõme sa oled.
Kuid kui õhtud on pikad ja pimedad...ning väljas luusivad rebased...
Eile olime ennast just korralikult ninapidi raamatusse lugenud kui kuskilt toahämarast materialiseerus diivani ette Härra Tibu, ajas kaela väga pikaks ning jõllas imeliku igatsusega silmis meie pesa "Ma vaatan, teil on seal ikka nii hubane ja..."
Vahetasime irwpilke. "Kuule, tee kassile ka ruumi." See on hämmastav, millise kergusega saab sõltumatust võsaröövlist udupehme nurruv soojenduskott.:) Kolmekesi oli diivanil küll veidi kitsas kuid lebotajate seltskonda sulandumises on Härra Tibu ületamatu - selg tihedalt vastu lähimat konserviavajat, vali nurrujoru ja läbi une sõtkuvad käpad.:)
Aias jätkub õnnis aeg maheda suvelõpusoojaga, absoluutselt vastupandamatud on kõrged kukeharjad, jaapani kerria, ükshaavalt avanevad krüsanteemid, viimast võttev roosa maukleht, madal aster, siilkübarad, särava päevakübara päiksekollane kuhil ja siin-seal õisi näitavad pisikribulad, nagu näiteks topeltõielised priimulad ja palu-näsiniin. Alpi käokann niikuinii, sest tema on õitsenud maist kuni siiamaani, täiesti fenomenaalne tegelane. Ootan pikisilmi nädala lõppu, et istutada viimased hostad, laiendada lemmikumad vabanenud kohtadele ning veidi ka rohida. Siis on järgmine projekt maasikapeenar.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Miskipärast inimene lihtsalt peab endale kõiksugu projekte leiutama, selle asemel, et käia, vaadata, nuusutada ja õhata:)
ReplyDeleteMa arvasin ka, et selleks aastaks on potindusega lõpp, aga võta näpust, kuskil ootavat veel üks portsjon järeleminemist :D ja siis muudkui projektitame, selle asemel, et end kassi moodi kerra kerida ja raamatu juures päev otsa nurruda.
Ilmad on nii ilusad, ei raatsi veel tuppa jääda. Ja kevadel on jube hea "ideaalmaastikult" alustada, ma mõtlen ikka neid sügisel paika pandud pikkusi-laiusi-kõrgusi. :)
ReplyDelete