Eile külas olles oli tore tutvuda ka pererahva unehäirega.:)
Välimus: Siidpehme kreemikas poolpikk karv, ilus kohev saba, taevasinised silmad, malbe hääleke (miu!).
Aga selliseid ju õhtul sisse lastaksegi, teeb sul niuke ukse taga Miu! ja siblib käpakestega klaasi peal
(pluss paluvad kassisilmad). Kaledaimgi süda härdub. Küll nad juba oskavad.:)
Kui meie vaikiv luupainaja armastab öösiti kõrgematest kohtadest pahaaimamatute magajate peale märki hüpata, siis nende oma veel nii paadunud ei ole. (Noor ka veel, kõigest aastane... :) Tema otsib pimedas üles selle koha kus ripuvad võtmed koos juraka plekist võtmehoidjaga ja paneb võtmehoidjale käpaga (PÄNN-N-N!). See on ilmselge märk, et kiisu tahab õue. Kui keegi ennast piisavalt kiiresti üles ei aja, siis "musitseerib" ta mõnuga, katsetab kuidas kõlab kui lüüa kahe käpaga (PÄN-PÄNN!!!) jne. Kui keegi ikka veel ei reageeri, siis tuleb ja torkab otsustavalt vurrud näkku.:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment