Ilmad on olnud otsata imelised. Korralik taevane kastmine ja siis jälle päevade viisi päikseõnnistust...soojad päevad, mahedad ööd - tervelt kaks nädalat lisasuve kingitusena. Varased krüsanteemid õitsevad (helelilla igipüsiv klassika, mis meenub ka stagnaajast:) hilisemad ei ole veel avanenud. Hilisemate osas on põnevus krutitud viimase vindi peale, et kas jõuavad enne öökülmu ja millised on nende värvid?
Eile võlus JP kibuvitsanurgas üks mairoos (Rosa pimpinellifolia) Pokumehe täitsa ära. Ka mina ei ole näinud nii korrapäraste ja ilusate marjadega isendit, mis olid kui mustad läikivad pärlid ühtlases reas kahel pool oksi. Tagaaias on tema jaoks vääriline koht täitsa olemas. Sibullilled olid ka juba, täiendasin meie muscari plumosumi kogumit, sest ühe sibulaga sai tema sel kevadel ära proovitud ja midagi nii kaunist ja jaburat annab leiutada. :) Teised muscarid olid ammu õitseaja unustanud kui tema roosanarmalise nähtusena ligi poole suveni vastu pidas. Geenitrikid või mitte, kuid väga dekoratiivne.
Täitsa ootamatult sain eile sõbranna käest ka kauatahetud alpi adenostüüli kribalakese (kõigepealt tuleb ära kodustada, siis võib temast pikemalt rääkida:) ja pisikese kuusepoja. Kuuse nimi on `Nana` ja ta on tõesti väike - kõigest sõrmepikkune. Peab peale passima, et priimulad, va kolakad, teda ära ei lämmata.:) Sest umbes sinnakanti ta oma kodu saab.
Täna õhtupoole tuleb pikalt hostapeenra edasi kaevamist ja pakilised istutused ka. Häppi.:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Ka meie oleme häppi, potid muudkui tühjenevad. Aga september on juba mitu aastat soe ja ilus olnud, ootan teda igal aastal, sest siis ei kõrveta enam miski. Kõik on nii leebe ja mahe ja mõnus:)
ReplyDeleteTegelikult võiks aiaelu tiksuda täitsa rahulikult kuni oktoobri lõpuni kui mõni öökülm vahepeal vikatitööd ei teeks.
DeleteMa vinguks, meil pole vihma tulnud ja mu tiik on peaaegu tühi. Kastmine käib pangega. Nii ootan ma pikisilmi vihma.
ReplyDeleteAhhaa, sinu ainukene tutt-kobarhüatsint siis õitseski päriselt. Minul oli neid vist kaks pakki maas, sest tundusid väga huvitavad, kuid mitte ükski ei õitsenud. See-eest viiest kollasest kobarhüatsindist "Golden Fargrance" üks andis oodatud välimusega korraliku õie ja veel paar nigelamat vähem värvunud õit tekkis ka. Lõhna kohta ma isegi ei mäleta. Mõlemad said üsna hilja maha, kollane vist kehva kohta, sest selleks ajaks kui tema õievarsi seadma hakkas oli ta juba suure pojengipõõsa külje alla varju jäänud. Tutilistel aga oli küll vaba taevas pea kohal..
ReplyDeleteMul jälle vastupidi, kollased olid kõigiti viisipärase koha peal kuid ei õitsenud, sibul täitsa olemas ja elus, pealseid ainult demonstreeriti. Tutt-kobarhüatsint meenutas ligidalt uurides struktuurilt pigem taimlist seent või taimematerjalist õhulist käsna, oli lõhnatu, püsis ebanormaalselt kaua ilus.
DeleteVihmata on raske, meil õnneks kasteti paar ööd tagasi. Jah, vihma ja sooja poolest on Saku sel aastal kuidagi eriti heade hoovuste vööndis. Kuid ma mäletan ka paari väga põuast suve.
ReplyDeleteMeil ka aina põud...:(
ReplyDeleteTii ju andis mulle ka ühe tutt-kobarhüatsindi, aga mina tema õit küll ei näinud.
Suvisest nähtusest vaimustununa sebisin neid ühe paki juurde, ei olnud kallid. Huvitav kas õitsemine on õnneasi siis või? Nu näis, kuidas käituvad uued.
ReplyDelete