Eile oli istutusmaraton. Kõigepealt läksid suured hostad hostapeenrasse (kõlab ikka maruhästi küll:), siis lisandusid neile seltsiks need, keda teod tavaliselt kõige rohkem närivad, ning etteritta imekaunid väikest kasvu uustulnukad. Uus peenar peaks asukoha tõttu olema teovaba. Hmh...teoreetiliselt.
Hostade paigutamine oli põnev. Heledad, tumedad, valgekirjud, sinine, kollane, roheline... Olin hostadega õpetust ka saanud ning seetõttu eriti a la üheksa korda mõõda jne. Sest ühel kevadel juhtus olema suurem ruumipuudus ning lolli mõtte ajel sai pandud `Night Before Cristmas` ning `Fire and Ice`selgapidi kokku...mis oli räme viga. Kui eraldi kasvades on mõlemad hostad pilgupüüdjad, siis kõrvuti nägid nad kummalisel kombel täiesti maitselagedad välja ja ma pidin neid suvi läbi koos nägema. Paraadpeenras.
Nonii...sedavõrd kui hostad värvi, kõrguse ja olemuse järgi ükshaaval paika said, hakkas aias tekkima tühje kohti. Väga tore oli neid pärast täis panna ja sellega ma ülejäänud päeva tegelesingi. Avariipinnal konutavad kullerkupud ja ängelheinad said endale hostapeenrasse kolijate arvelt päris oma elukoha ning teiste vahel vale kõrgusega silma paistnud isendid (uute sortide puhul tuleb seda ikka ette) läksid omapikkuste seltskonda üle.
Peale istutamismaratoni läksime taha raba peale kondama ja seeneluuret tegema. Kui kuskil on seeni, siis rabas küll mitte. Kolmetunnine traalimine andis mõned puravikud ja kastme jagu pisiriisikaid. Õnnestus ka üks känd kännumamplitest puhtaks nülgida, kuid neid oli pelgalt kamalutäie jagu.
Õhtul oli seenehetk võis praetud puravikega, akna taga tibutas vihma, jah, sadagu nüüd nii kuis jaksab, palun.:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No misasssja need aednikud kogu aeg sehkendavad, sahmivad ja askeldavad. Muudkui tõstavad ja teisaldavad, endal moosisööja näod peas :D.
ReplyDeleteMa pakun, et teistsuguseid ehk äkki polegi ja see on selle tsunfti üks kindlamaid tunnuseid. :)
Deletea la "Laske tal istutada ja rohida ning ta on õnnelik."