Lumekupud

Üks aednik tunneb teise juba kaugelt ära.:) Ega see polegi eriti raske kui kellegil mingit taime nähes (lumekupuõisi näiteks) plõksatab silmis põlema ebaharilik tuli ja ta hakkab esitama umbes selliseid küsimusi, et kus neid kasvab ja kas neid on palju ja...
"Jah, mul on neid palju, toon sulle heameelega ühe põõsa kohe kui nad ära on õitsenud," ütles lumekuppude omanik. Siis me rääkisime pikalt, et mis praegu veel õitseb ja jõudsime sujuvalt madala kollase iiriseni, mida mul oli ja tal mitte. Oligi vahetuskaup koos.:)
Seni on talved olnud kuidagi väga põgusad. Kolm-neli aastat tagasi sai talv läbi rahus maja ehitada, sest temperatuur kõikus kogu aeg plussi ja miinuse vahel ning lund oli meeldivalt vähe. Kevaded olid varasemad ja sujuvamad, sügised hilised ja soojad. Kaks viimast lumme uppunud talve on pannud mu varajasi kevadlilli hindama. Kui katkine ja räsitud iluaed meetripaksuse lume alt viimaks välja sulab, siis on ikka METSIKULT hea kui muu risu ja kõdu vahel ka miskit õit näha saab. Ja need krookuste värvid! Lajatav kollane, mahelilla ja nostalgiasinine! Võrkiirised on ka megailusad. Lähipäevil avanevad esimesed nartsissid sellest ämbritäiest, mis sügisel maha sai pandud. Arvan, et on varased kollased trompetnartsissid. Kell on 9 hommikul, maailm supleb päikeses ja varjus on 11 kraadi sooja.