Emakass Muri on õueeluga iivelduseni tuttav ja eelistab mugavusi st. magada öösel toas. Mida ei saa öelda Härra Tibu kohta. Kui tuleb õhtu, materjaliseerub rõduukse ja Tibu vahele peaaegu kujutletav kummipael, mis on nii pingul, et lausa tiniseb. "Näu!" (Palun õue)
"Ei saa, Tibu. Õues on pime, palju kaklusi ja rebased. Kobi magama."
"NÄUUU!" (Aga ma TAHAN!)
"Paljugi, mis. Sa EI SAA ööseks õue."
"MÄUUUU!" (Vankumatu tahte väljendus, võimatu ignoreerida)
"Tibu, sa saad sussiga praegast!"
Mõistes, et no täitsa jama on ja välja ikka ei saa, otsustab Tibu valida teise taktika. Peatnäha paistab nagu ta oleks justnagu leppinud. Aga see ei ole nii. Öösel hakkan ma iga tunni aja tagant ärkama tema teravate käppade peale kui ta must üle marsib või oma kere näkku toetab, mille tagajärjel ma näen und, et olen riidekapis vanaisa vanade pükste ja kasukate vahel kinni. Kell viis on veel pime, aga ma lasen selle looma välja. Tibu tantsib rõduukse juures kannatamatusest...ja kui on õue pääsenud, siis lösutab verandatrepile ja jääbki sinna.
Sellest, et kassidel on oma mingi loogika (või ei ole seda üldse), olen ma juba ammu aru saanud.
Muidu on imelised hommikud, palju päikest ja õues võis eile peaaegu toariietega tööd teha. Tuul on veel veidi kõle.
Panin rooside peenrasse juuretõkke ja vedasin sinna ka hobusesõnnikut.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment