Eile õhtul oli tore kassimoment. Läksime poolest päevast bändiproovi, kassid jäid kodumaile omi asju ajama. Mäng oli huvitav ning me saabusime alles õhtul pimedas. Kuskilt jaama poolt hämarast kostis kaugelt kaugelt "Näuuuu!" ja veidi lähemalt veel "Näuu!" ning varsti ilmus tänaval nähtavale ähmi täis Härra Tibu, kes täitsa ebakassilikult hõikudes kodu poole lidus (Hei, ma olen siin, ma kohe jõuan, ärge jätke mind rongist maha...vms). Loom ronis õnnelikult mööda mind üles, lösutas õlale boaks ja laskis ennast koerast mööda tuppa kanda. Oleks tore krae olnud kui poleks lõõtsutanud nagu koer. See oli tal pikk jooks olnud.:)
Huvitav kas tunnevad autot hääle järgi või tuldi koera tervituse peale.
Täna kordus eilne imelisus. Päike, soojus, lilleuputus. Metsaalused sinetasid eiteakust materjaliseerunud sinililledest, ülastest ja paiselehtedest, pajud uhkasid kirbet aroomi üle ilmamaa ja üsna imestama pani, et neid pajulisi kasvab metsas, võsas ja majade juures ikka täitsa sigapalju. Õitsevaina torkavad nad võsade hallis massis hästi silma. Pajusid paistis igast metsatukast. Mõni ime siis, et mesilased kollase tolmuga üleni koos. Mesila uppus metsavaikusse ja mühas tasakesi tööliste tiibade tuulest. Ükshaaval puhastas Pokumees kõik tarud ja mina panin perede seisukorra kirja. Mitmel raamil elatakse, mitu kärge juurde pandud, mitu raami hauet majas ja milline näeb välja ema. Üldiselt võttes hea ja tugev start. Oleks nüüd vaid meesuve ka.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment