Eilne päike tegi imet. Koeratrepi juures on lumi sulanud ja võrkiiriste ninad mullast väljas. Tagaaias akna all võib näha kahte punti krookusi, kes kohe-kohe puhkevad. Mauna Kea nende kõrval kahaneb iga ööga poole väiksemaks. Eile sulasid välja aiapinkide seljad, täna on nad juba poolenisti nähtaval. Ei, tore on oma aeda jälle avastada.:)
Linnas on raudselt soojem, sest Lapse aed oli lumest puhas.
Eriti sümpaatne on see, et alevikus saab juba rattaga sõita.
Kuna mul on kinnisidee endale siiski moosesepõõsas saada, siis ostsin seemneid ja hakkan nendega katsetama.
Lugesin internetist vahepalaks valge moosesepõõsa kasvatamise kohta ja pani väga imestama kui palju traumasid ta inimestele põhjustanud on. Kasemetsa aias kasvanud 50 cm kõrgune heas konditsioonis pöösas küll kellegile halba ei teinud. Mulle meeldis väga tema hull lõhn ja õitsemise ajal sai muudkui nuusutamas käidud. Ei ühtki raskesti paranevat haavandit. Muidugi...selle lõhnaga on nii, et nina päris õitesse suruda tõepoolest ei tasuks (sest siis ei tule see hull lõhn sealt vähemalt kolm päeva enam välja) ja ehk on ka inimesed tundlikkuselt erinevad.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment