Soap

Ma olen alati oma ema pigem koerainimeseks pidanud ja kuigi viimase aja tundemärgid kõik senise maailmavaate tugevale muutumisele on viidanud...aga sellest ei tahtnud ma rääkida. Jõulu esimesel pühal tallas Härra Tibu meist suhteliselt pealiskaudselt üle ja siis jäi kõik vaikseks. Kuna uni oli läinud, tõusin üles ja tegin kohvi ja oli mõnus hommik. Teisel korrusel hakkas ka liikumist kuulda olema. Härra Tibu marssis trepist koos Mammaga uhkelt alla, juhatas tema kenasti kööki kinnise kassikrõbinapaki juurde ja tegi sellele põsepai. Juhtisin Mamma tähelepanu sellele, et kausis on krõbinaid küll, et söögu kass parem need enne ära, aga Mamma ütles midagi umbes sellist, et las ta olla, mina oma kassile ikka annan, jaah, Tibukene, sul on nii lusad valged sokid ja puha. Haah?!? Mul pidi äärepealt kohv kurku minema. :)

Aga no eks kui Tibu meie juurest vihaga minema pühib, siis kuhu ta läheb? Loomulikult Mamma apartementi, sest ega aus kass ju põrandal ei maga. Ega see ei takista tal taas meile plaasterdumast kui Bondi toas ei ole ja ka Mamma on selle vist katki hammustanud, sest ta vaatab viimasel ajal ikka eriti hoolega, et Bond õue ei jääks.:) 

See on lausa fenomenaalne kuidas selline väike loom nagu kass suudab enda jaoks sobiva keskkonna (mugav magamiskoht, tingimusteta armastus, tähelepanu, püsiv ja kvaliteetne toit) tekitada. Kui talle näib, et ühes või teises valdkonnas midagi logiseb, siis läheb ja vaatab ta kohe kelle saaks ümber sõrme keerata. Jas seda võlu nad juba valdavad.:)

Mitte, et meil ei jätkuks diivanil kahe kassi jaoks ruumi, aga Härra Tibu tahab olla lihtsalt ainus kass diivanil. Nojaa...ja ema juures on täiesti ilma kassita diivan olemas, milles küssa!:)

Ja kui ma mõtlema hakkan, see oli vist alles suhteliselt hiljuti kui ema täitsa ausa näoga ütles, et ei tema toas kassid ei käi, tema paneb kohe ukse kinni ja õige neil vaja...:)